Eile oli nii vahva päev et ei jõudnudki blogida. Värske lumega on siin alati selline tunne et sipled ühe koha peal ega saa ealeski midagi tehtud, sama hästi võiks maha istuda ja oodata kuni lumi sadamise ära lõpetab. Tegelikult muidugi tasapisi saab tehtud, lihtsalt aega läheb kole kaua. Eile õhtuse tripi ajal langes järjekordselt kokku mitu takistavat faktorit, mille peale õhtune giid lihtsalt grupi ees maha istus ja nutma hakkas.
Tuleb tunnistada, et ma saan temast natuke aru, ehkki viimasel ajal olen ma õppinud asju eriti rahulikult võtma. Mingi suvaline matk ju, mis ikka mu elus muutub kui see p*** läheb. Harilikult ei lähe ka nii hullusti, et keegi väga vihane oleks. Võtsin poole pealt matka juhtimise üle ja saatsime teise giidi koju puhkama. Sain kohe alguses aru, mis inimese nii endast välja ajas. Püha issa ristike, kus olid alles kelgukoerad!:D Mingile pensionärile parajad jalutada, head tuimad tükid, tuiavad maad nuuskides ja teevad peatusi, et kõhuli lumme visata või naabrit kõrvast näksata. Suure motiveerimise ja ergutamisega sain terake tähelepanu endale, et vähemalt teosammul see matk lõpuni teha.
Sven oli sel ajal mootorsaaniga meil juba pool matka kaasa sõitnud, abiks ikka kui on keegi, kes grupi järelt giide ja vigaseid koeri kokku korjab.
Kui koju jõudsin küsis Sven laia irvega: “Noh kuidas läks?”
Vastuseks jõin õueriietes uksel seistes ära liitri vett...
No comments:
Post a Comment