Esimene päike Langdaltindenil

Nagu näha pole siin blogis kaugeltki mitte kinni peetud lubadusest iga päev kirjutada. Mitte et nüüd otseselt igav oleks.. Pigem on siin nagu kaitseväes, kus toimuv on naljakas ja mõtestatud ainult siseringis, võõrastele peaks iga nalja kahe kuu taguste sündmustega alustama ja siis see poleks enam huvitav.

***
Viimastel päevadel on päike mööda mägesid suure hooga allapoole roninud, aga iga kord enne meie orgu jõudmist looja ära läinud. Iga päev on mäed erinevat värvi. Fargetid (värviline aeg) ütlevad nad selle kohta ja jumala õigesti öeldud. Ilus on.







Tahtsin juba tükk aega hirmsat moodi väiksele matkale minna, viimane oli 15. jaanuaril ja see ajavahe tundus juba tohutu. Täna siis vaatasime Vinteriga et päike on juba nii kõrgel küll, et mäe peal selle nägemiseks väga kõrgele ronima ei pea. Vinter poleks nagunii jooksma läinud oma õlavigastusega nii et sai kaks asja ühendada - koerajalutamine ja mäeskäik.

Auto muidugi käima ei läinud, sest külma oli -23. Ta meil alla -20 kraadi ei käivitu. Tegelikult polnud hullu ka, sest kodust mäkke jalutamine võttis aega napilt 1,5h ja seegi oli igal sammul pause täis pikitud. Kohale jõudes oli päikeseni veel aega, jalutasime niisama ringi ja otsisime õiget rada tippu. Nõlv oli selleks aga liiga järsk ja libe, jätsime selle plaani kohe  paarisaja meetri pärast katki, sest ei räätsade metallsakid ega koeraküüned tahtnud väga seal jääl pidada.

Vinter üritamas püsti püsida

Lõpuks istusime maha ja lihtsalt ootasime kuni päike meieni jõudis. Mõnus... Vinter lasi kohe silma looja kui esimesed kiired ta tumedat karva soojendama hakkasid. Tegime pilte ja nautisime hetke. Mina sõin banaani, Vinter sõi samal ajal ühe hiire. Maast lume alt leidis. Kaugemal rühkis üks suusataja hea hooga mäkke. Kui meie alla tulime, keeras parajasti nina kõige järsema mäe poole ja ei paistnud isegi sammu aeglustavat. Need norrakad on ikka hullud. See nõlv seal on jõhker!




Suusataja mööda seina üles jalutamas




Vinter laseb silma looja

Alla jõudsime suusatajaga samal ajal. Mees elaski sealsamas, hoovis oli tal mingi väike hütt, kus spordivarustust hoida ja iga matka alustada ja lõpetada (norrakate värk noh, kui mujal hütti pole, tuleb kasvõi oma hoovi 3x3m majake püsti lüüa). Läksime korraks sisse ka, sain matkasuuskade osas veidi tarkust juurde. Ma polnud kusjuures üldse teadlik, et tavalistele klassikasuuskadele ka neid «nahkasid» müüakse. Raudselt tuleb ära proovida, õigeid mäe-ega matkasuuski meil siin pole kahjuks.

Koju jõudsin juba enne hommikuse tripi lõppu. 4h ja väike mägimatk tehtud. Jäime mõlemad Vinteriga väga rahule oma esimese päikesega :) Novembri algusest jaanuari lõpuni kestis siis minu jaoks «pime» aeg.