Kuu aega minu käes olnud koerad on sellega võrreldes nagu otse lasteaia perepäevalt toodud kussutatud-nunnutatud kullakesed. Liputavad sulle laia naeratusega saba ja poevad sülle.
Üks uutest emastest seevastu seisis sõidu algust oodates kogu aja ühes asendis, silmi ka ei julgenud pilgutada.
Kurb, samas tuleb tunnistada, et need lömitajad ja õpitud abitusega tüübid on peaaegu ainsad koerad, keda võib usaldada ilma eesmise ankruta rakendisse seisma. Meie omad lähevad uitama. Tomas ütleb küll, et nad on tugeva iseloomuga ja nendega tuleb väga karm olla, kui nad ees ei seisa, aga ma tunnen, et ma olen väga halb selles “karm” olemises. Kui ma tõmban ta järsult ette tagasi ja annan käskluse, siis see ei ole vist piisavalt karm? Nagu...mida siis tegema peaks? Koera peksma? Ilmselgelt niiviisi paljusid koeri selles maailmas õpetatakse. Kuidas koeri pekstakse? Mismoodi ma löön seda nunnukest, kes tõmbab omal iga päev kolm korda naba paigast, et turiste ringi vedada ja peremehele raha teenida?
Kui ma mõnikord olengi kedagi lahtise käega koonu pihta löönud, nt kui nad kaklevad, siis on vahest nagu piinlik. Õiendad seal selle kaklejaga ära, keerad selja... Kõik teised koerad vaatavad!
Tõsised näod.
Murelikud silmad.
Hukkamõist ja hirm ühes pilgus.
Me oleme siin kõik koos selles samas jamas, rügame lumes, külmetame ja jookseme end võhmale külg külje kõrval. Ja siis ma peaksin nendega karm olema...?
Sellistega saab üldse karm olla?
No comments:
Post a Comment