Kuidas trenni tegemise eest palka saada?

Ühel esmaspäeval sain kauaoodatud teate, et tööd ehitusfirmas rohkem pole, aga kui midagi tekib, siis helistatakse. Läksin koju väikse plaaniga nüüd oma polaarööks plaanitud asju tegema hakata ja eriti ei jõudnud veel mõelda, et olengi jälle töötu. Giidifirmasse andsin teada, et olen 100% olemas, aga ega sealgi eriti miskit toimu. Mu esialgne plaan oli lihtsalt teisipäeval poole lõunani magada ja siis vaatama hakata, mis saab või ei saa.

Teisipäeva hommikul kell 8 äratas mind giidifirma manageri telefonikõne. "Poole tunni pärast oleks vaja 7 inimesega jääkoopasse minna, äkki viitsid? Seitsmele kliendile ei tahaks ära öelda." 

Niipalju siis magamisest. Tormasin sinna koopa poole, grupp oli äärmiselt tore ja kõigega rahul. 

Pärastlõunal koju jõudes sain uue telefonikõne. "Satelliidijaamas oleks vaja lund eemaldada, paar tundi päevas, iga päev, võimalik et kuni lumehooaja lõpuni."

!!! Jaa! See lumetöö on ideaalne lihtsalt! Mul ei ole vaja kusagil teatud arv tunde täis tiksuda, vaid ma teen oma vajalikud satelliidid puhtaks ja lähen koju. Samas saan ka matku juhtida ning koos giiditööga annavad need mõned lumetöötunnid päevas ka piisavalt okei sissetuleku et madalhooaeg siin üle elada. Samas on mul rohkem vaba aega, millest ma olen natuke puudust tundnud. Selles suhtes et raha on tore asi küll, aga ma valin igal juhul töö, mis mulle meeldib ja veidi rohkem vaba aega, selle asemel et rabada nagu hull mingi nõmeda asja ja suurema sissetuleku pärast. Muidugi eriti hea on, kui saab kõike - piisavalt suure palganumbri, vaba aja ja meeldiva töö! :D

Niipalju siis töötu olemisest ja polaaröö-asjade tegemisest... 

Milles see lumepuhastus siis seisneb? Siin on suur satelliidijaam, Svalsat, kus on ligi 100 satelliiti. https://en.wikipedia.org/wiki/Svalbard_Satellite_Station

Nende kuplite pealt tuleb kupli keskele kinnitatud köie abil lund eemaldada, sest väidetavalt halvendab lumi signaali. Satelliidid on väga erinevad, mõni on 5m, teine 20m kõrge. Minu ülesandeks ongi seal köiega vibutada ja võimalikult palju lund alla saada. Nagu minilaviinide esile kutsumine, väga lahe ja päris hea trenn. Pulss on ikka kogu päeva üleval nii et hiljem enam trenni pärast pead vaevama ei pea.

Trennidega ongi viimasel ajal selline lugu, et treeningust rohkem energiat kulub mul kogu päev muretsemisele, mis trenni ma täna tegema peaks ja mõtlemisele, kuidas ma ei viitsi seda teha(aga peab ju)(sest mul on mingi vana harjumus mõelda, et muidu ma lähen paksuks). Nii et ma olen väga rahul, kui on rohkem lund ja ma saan täiesti arvestatava füüsilise aktiivsuse töölt kätte. Sama lugu matkadega. Tore ju kui "trenni" tegemise eest palka saab.

Jõusaalis on nii keeruline käia tänapäeval, et see on täiesti ära vajunud. Nad lasevad 12 tk korraga sisse, aga kuna pole mingit broneerimissüsteemi, siis peab elavas järjekorras ootama, kuni keegi jõusaalist välja tuleb. Mis tähendab, et trenni mineku, ootamise ja treenimisega võib kuluda 3 tundi... Pealegi ei ole siin väikelinnas jõusaalis käimine ikka see, mis ta varem Tallinnas oli. Ma ei teadnud aastaid, et ma olen nii väliselt motiveeritud oma trennidega. Endale ikka tundus, et käin trennis, sest mul on kujunenud hea harjumus seda teha ja ma teen seda ainult sisemistel põhjustel ja et mulle meeldib. Sittagi! 

Alles praegu saan aru, et ma olen trennis käinud täiesti jaburatel välistel põhjustel: 

-seltskonna pärast; 

-selleks, et ilusaid trenniriideid kanda ja end peeglist vahtida; 

-et olla heas (visuaalses) vormis mingiks võistluseks või ürituseks; 

-et kaalus alla võtta ja riided seljas normaalsed välja näeksid; 

-et treenida võistluseks; 

-et parandada oma sooritust ja olla kellestki parem/võimekam; 

-et keegi kiidaks mind hea soorituse eest

-Rühmatrennides käisin selleks, et keegi teine veaks mind raskest treeningust läbi neil päevadel kui ma ise ei viitsi. 

Null sisemist põhjust ühesõnaga! Ma ei tee trenni selleks, et ennast hästi tunda, sest ma olen niigi piisavalt aktiivne ja trennist saadav enesetunde muutus on ähmane. Ma ei tee seda selleks et tervem olla või terve püsida. Saan aru küll, et peaks, aga reaalselt ma arvan et selleks peaks surm silme ees olema kui ma ainult tervise nimel trenni teeks. Ja siis ma ka pigem vahetaks tööd või teeks muu elustiilimuutuse. Mu ainus motivatsioonikübe on lootus, et me kolime siit kunagi ära ja ma ei taha olla liiga kole, et mujal elada. 

Svalbardil on kõigil absoluutselt täiesti suva kuidas keegi välja näeb. Kõigi nende riidekihtide alt ei näe keegi iial su kõhulihaseid ega triitsepsit. Tagumik võib tselluliiditada, sest matkapükste all on alati vähemalt üks kiht villapesu. Jõusaal nagu ma mainisin on väike ja igav ning seltskond kellega end võrrelda puudub sest võistlused puuduvad. Ja millegipärast ei pakugi võrdlemine enam üleüldse huvi, kuna ma olen hakanud arvama, et ma olen täiesti normaalne. Ma ei tea miks, aga ma ei näe isegi enam neid motiveerivaid vigu oma keha juures, mis mind varem trenni tegema panid. Kõik on okei. 

Poleks arvanud, et ma jõuan sinna punkti, kus ma olen kõigega rahul ja siiski ei ole sellega rahul. Võimalik, et asi on selles, et ma olen saanud kanda juba viimased 1,5 a AINULT neid riideid, milles ma end mugavalt ja ägedana tunnen. Võimalik, et selles on mingi seos rahulolutundega. Kes oleks osanud arvata eksole... 

Aga samas on kuklas ikka see igapäevane muretsemine, et "peaks" trenni ära tegema. Ma ei tea enam miks peaks, aga no..."peaks"... :D Võimalik, et ma lähen ja teen nüüd ühe trenni allkorrusel.