Üks rahulik detsembrilaupäev

Vannitoaselfi Svalbardi moodi. Ma aeg-ajalt satun enne välja minekut vannitoast midagi võtma ja olen iga kord peeglisse vaadates šokeeritud - mis tulnukas see selline on? :D

Laupäeva hommikul käisime kõigepealt koeri sõitmas. Tubli 20km seekord ja tupsukesed kestavad järjest paremini. Eriti ilus ilm oli, kuuvalgus üle mägede, kõik seal kaugemal tundub nii avar ja kutsuv. 

Pildile see muidugi väga jääda ei tahtnud, eriti liikumise pealt.

Pärast koeri käisime tiiru jõululaadal. Ega seal midagi üllatavat ei olnud, ikka samad seebid, puust kuumaalused ja kootud sokid nagu ikka igal laadal igal pool. Svalbardil on need lihtsalt jääkarutemaatikaga.

Õhtul lootsin virmalisi pildistada ja tegin saaniga paarikümne kilomeetrise tiiru. Paraku hakkas hoopis lund sadama ja virmalistest polnud mingit märki. Aga saaniga sõita on niisama ka äge! Selline ülim vabaduse tunne! Ma olen siin viimasel ajal tegelenud päevikupidamisega/journalingiga (https://www.theshimmeringsoul.com/), ning mõtisklenud kirjalikult oma sisemise lapse vajadustest jms. Ja üks päeviku küsimustest oli: "Milliseid neist tegevustest, mida lapsena nautisin, saaksin ma ka praegu teha?" Mootorsaaniga ringi sõitmine on igatahes väga lähedal sellele tundele, mis mul lapsena oli jalgrattaga sõites! Äge, et olen ühe sellise lapseliku rõõmu allika jälle üles leidnud:)