Õppesõit lumetormis

 Nagu mainitud käin ma korra päevas 500m kõrgusel satelliidijaamas kolme satelliiti lumest puhastamas. Enamasti läheb sellele tunnike-kaks ja ehkki mul on alati kaasas varuriided, snäkk, labidas ja muud jutud pole neid siiani kordagi vaja läinud. Täna olin kuidagi eriti unine ja ei võtnud oma tavapärast varutusekotti isegi kaasa, vaid mõtlesin vana hea "käin kiirelt ära" mõtte ja istusin autosse. 

Ma peaks olema juba õppinud, et selline mõte ei tõota head ja ükskõik kui lihtsad on ilmaolud all linnas, tasub mägedesse lugupidavalt suhtuda. :D

Tee mäkke pole tegelikult pikk, viis kilomeetrit ehk ainult, aga teatud kõrgusel keerutab tuul tihti lund nii palju kokku, et nähtavus ja sõiduolud muutuvad väga kiirelt VÄGA halvaks. Lülitasin raadio linnas tööle, kogu tee kuni mägitee alguseni kuulsin lakkamatut teadete vahetamist kuidas teeolud on halvad ja tuleb olla väga ettevaatlik. Oli raske uskuda, sest linnas puhus kerge tuul ja ainult natukene sadas lund. Jõuan siis tõkkepuuni, mille taga peab enda teel olekust üleval platool olevale jaamale teada andma. Manitseti mindki ettevaatlikult sõitma ja hoiatati vastutuleva auto eest. Mul oli ikka veel suhtumine, et no kui hull see ikka olla saab, vaikselt sõidan üles. 

Khm!

Tõkkepuu avanes enam-vähem maapealsesse põrgusse :D Ainult et lume ja viiemeetrise nähtavusega. Nägin oma silmaga, et lumesaha tagatuled keerasid just viimasest kurvist üles platoole, seega ta oli 10 min tagasi mu ees tee puhtaks lükanud, aga teeolude järgi küll aru ei saanud, et seal üldse midagi puhastatud oleks, sest juba olid suured lumevallid risti üle tee. Nähtavus võimaldas hädavaevu näha ühte-kahte helkurribaga lumeposti teeservas, teed ennast näha ei olnud, lumi ja tuul peitsid selle kenasti ära. Väga veider on nii sõita, lihtsalt poste usaldades ja samal ajal mingitki kiirust üleval hoides, et mäest ikka üles ka saaks. Ma ju tean, et see tee on piisavalt lai, ma olen ise seal teistest autodest mööda sõitnud, aga ikka tekkis tunne, et olen juba kuskile kraavi vajumas. Mõne aja pärast hakkab aju sellistes oludes streikima ja veenma et ma peaksin sõitma hoopis teisel pool helkurposte. Sest siinpool pole teed! Mine teisele poole! Aga teisel pool on 300m vabalangemist. Täiesti ulme, ma olen kuulnud lugusid, kuidas inimesed ajavad segamini samal pool teed seisvad postid vastaspoole omadega ja arvavad korraga, et peavad postide vahelt sõitma ning muidugi keeravad teelt välja. Kuni tänase päevani ei ole ma neist lugudest eriti aru saanud :D

Sain kuidagimoodi üles, olgu taevas tänatud neliveo eest! Esimese satelliidi juures vaatasin et kojamehed hakkavad vist ära jäätuma, panin külma õhu autos puhuma ja läksin välja et klaas puhtaks kraapida. Ma ei olnud väljas vist 15 sekunditki, kui külmetasin oma vasaku silmamuna nii ära, et pidin autosse tagasi põgenema ja suusaprillid välja otsima. Hea et ma vähemalt need kaasa taipasin võtta. Satelliidid olid õnneks puhtad aga ega sellise ilmaga poleks ka köiega vehkimisest midagi välja tulnud.

Natuke jamasin enne alla minekut veel selle esiklaasiga, sest külm õhk hoidis küll ära klaasi väljastpoolt külmumise, aga seest hakkas uduseks kiskuma. Ei tunne seda autot veel nii hästi ja ei tahaks lõpetada samas olukorras, mis Tromsøs, kui ma veel polnud kuulnud, et jäätuvate kojameeste vastu aitab külm õhk :D (https://otsetee.blogspot.com/2018/03/jaatunud-kojamehed.html)

Alla sain ka ilma teelt välja sõitmata, aga isegi neliveoga vingerdas auto teel kui lumevaaludest üle sõitsin. Reaalselt värisesin seal roolis, endal nina vastu esiklaasi :D Ma saan aru, et seal pole tegelikult midagi väriseda, sest juhul kui ma kuhugi kinni jääks, on mul raadio ja ilmselt ei peaks ma viit minutitki ootama enne kui keegi mu välja tõmbaks, aga adrenaliin oli ikka üleval. Ja ma tean, et teeolud ei saanud olla maailma kõige hullemad, sest mitte iga kord ei saa nad omal käel sinna üles sõidetud, vaid lumesahk sõidab kaks kõrgemat kurvi autodel ees. Nagu mini-kolonn vms. Nii et ilmselt oli see ainult treeningsõit eesootavateks lumetormideks... 

Kolonnis üle mägede sõitmine on asi, mida ma ise siiani teinud ei ole, aga mandril on kohti, kus väga tihti talvisel ajal niimoodi mägiteel sõidetaksegi. Kindlad kellaajad on, millal kõik koos lumesaha järel starditakse. Kui esimest korda sellest kuulsin, ei saanud ma lihtsalt aru, kuidas saab olla nii halb nähtavus?! Seda on võimatu ette kujutada või selgitada, kui hullu segadusse aju satub olukorras, kui kogu vaateväli on lund täis, sa ei näe hetketi mitte midagi ja siis jälle päris vabalt 20m ning ei saa aru, kas liigud alla või üles, kiirusest rääkimata. Kõigele lisaks ei olnud näiteks tänase juhtumi puhul isegi tegu mingi erilise tormiga - tuult oli ilmateate järgi 15m/s. 

Eks ma siis edaspidi võtan seda hoiatusena, kui taban end mõtlemast "käin kiirelt ära"-mõtet... Ilmselt on kuskil halb ilm või midagi.