Külmakahjustus ja pimedaima päeva valgeim hetk Longyearbyenis

Pühapäeva hommikul ajasin end varakult voodist välja, sest ilm tõotas viisakas olla ja tahtsin pildistama minna. Mul nimelt on pildid Norrast oma esimese polaaröö ajast, kui ronisime aasta pimedaima päeva valgeimal hetkel ühe lähedalasuva mäe otsa. Tahtsin siin samasugust pilti saada, eelmisel aastal jäigi tegemata, sest nii pagana külm oli :D 

Selline ta siis sai. Üsna reaalsed värvid ja valgus jäid fotol. Umbes samamoodi oli ka silmale näha, võibolla päriselt oli natuke hallikam. Vaade siis loomulikult lõunasse. Põhjas oli mägi mu selja taga ja natuke virmalisi selle kohal. Kusjuures virmalisi polnud palja silmaga peaaegu üldse näha, kaamerast alles sain aru, et midagi toimub. Ega palju ei toimugi, aga kella 12 kohta päeval pole viga. See on ka siin laiuskraadil suhteliselt haruldane, et virmalised põhja pool on. 

Enamasti moodustavad virmalised ümber maakera ringi põhjapöörijoone kohal. Seega on kõige parem virmalisi näha aladel, mis asuvad otse põhjapöörijoone all, nagu Tromsø näiteks. Meil aga tuleb tavaliselt lõunasse vaadata, sest pöörijoon jääb siit ju omajagu lõuna poole. Aga on ka erandeid ja vahel on siingi ilusad otse pea kohal tantsivad virmalised. Sellised on kõige paremad, sest nad moodustavad ägedaid vorme ja kujundeid ja pildistada on neid ka huvitav.

See triip seal üleval ei ole langev täht vaid satelliit nagu ma hiljuti teada sain. Langevaid tähti näeb siin ka hästi, aga nende osas kahtlust pole millega tegu, nad näevadki välja nagu täht kukuks väikse poolkaarega alla ning nende "valgusjälg" taevas on jämedam. Satelliite on aga uskumatult palju! Vaatad tähti ja pidevalt näed et su täht liigub hoopis! Siis harjuvad silmad ära ja näed neid veel ja veel ning lõpuks tundub et kogu maailmaruum peab küll puupüsti meie lendavat prügi täis olema, sest seda liikumist on jõhkralt, vahel rikub lausa pildi ära kui kõik need valgustriibud risti-rästi peale jäävad. 

Oli hea pildistamisilm. Kahjuks arvasin ma kodus asju pakkides, et raudselt on liiga külm ja tahan kiirelt suvalise ühe klõpsu teha ja ei võtnud oma head objektiivi ega isegi lisaakut kaasa. Tegelikult oleks vabalt võinud seal veel aega veeta. Hoolimata -18 kraadist oli meeldiv, sest tuult praktiliselt ei olnud. Ronisin ühe kõrgema koha peale, tegin lõunat, jõin kohvi ja lamasin seal natuke taevasse vahtides. Üllatavalt hea soe oli isegi. Ootasin kuni taevas läks nii valgeks kui võimalik, tegin oma pildid ära ja tulin tulema. 

Alla jõudes rihtisin umbes selles suunas, kuhu ma enda arust saani jätsin, nägin küllaltki kaugelt isegi helkureid. Kohale jõudes oli hoopis mingi punane Yamaha! :D Keegi oli veel oma saani keset mäge suvalisse kohta parkinud, ma absoluutselt ei oodanud seda. Rada mööda linna poole kõndides jõudsin ikka oma saani juurde kenasti. 

Pakin end siis kokku, ronin saani selga ja... see risu ei käivitu! Proovisin seal kõike, mis vähegi võimalik oma pool tundi. Lõpuks mõtlesin et kas ma pean tõesti jala koju minema ja saani sinna karudele närida jätma või mida ma teen?! Ja siis ta lõpuks käivitus. Täiesti lambist. Tegin siis et kiirelt koju sain, kuskil seisma jääda ei julgenud enne kui maja ees. Ta on enne ka sellist nalja teinud, aga mitte nii kaua ja sellist plastmassipõlemise haisu pole ta ka varem eraldanud :D Kui jõulud möödas, siis tuleb ikka tagasi teenindusse viia, mis on natuke frustreeriv, sest ta JUST tuli teenindusest, kus vahetati enamik tüüpilisi kuluvaid juppe välja ja öeldi, et kõik on super. Väga tüütu. Mul ei ole erilist soovi järgmist 10 000 kr töökotta viia! 

Aga praegu ma sellele ei mõtle, kõigepealt tulevad jõulud ja isegi kui ei tuleks, siis on siin tugevate tuultega jälle lund nii väheks jäänud, et polegi just eriline rõõm mööda kive sõitmas käia...

Õhtu lõpetuseks mõtlesin teha ühe hea pika rehvivedamise trenni, aga järsku oli tuul nii tugevaks läinud, et oli suht huumor üritada seal trenni teha. Suusakepid lendlesid ringi, tuul puhus mind jäisel sõiduteel ühest servast teise, lisaks külmetasin vastutuult kõndides oma nina ära. Kulus vist mitte rohkem kui 3 minutit ja kaunis paistes ja punane laik on ninal olemas. Ja mul oli neopreen mask nina peal ja ma üritasin kätt näo ees hoida kohe kui tundsin et liiga külmaks läheb, aga ikkagi... Selline külmakahjustus ei ole õnneks miski, mis eluks ajaks tundlikuks teeks, nahk kuivab ära ja tuleb maha nagu päikesepõletuse korral ja sellega peaks asi piirduma. 

Trennist igatahes midagi välja ei tulnud, pärast seda kui ma tundsin et nina külmuma hakkas, keerasin allatuult kodu poole. 20 minutit äkki sai liigutatud.