Kätte on jõudmas see aeg, kus ma peaks oma relva hankima. Varem pole vajadust olnud, sest olen kasutanud firma omi, aga nüüd on turistidega matku nii vähe ja võimalust ise ringi uidata nii palju(mootorsaan!), et firma omade laenamine pole enam mõeldav.
Olen poolteist aastat selle asjaga venitanud ise pidevalt mõeldes, et peaks ikka enda oma ostma, aga samas mitte olnud piisavalt motiveeritud seda tegema, sest mingi relva on ju alati saanud kui vaja linnast välja minna. Juba aasta alguses lasin Eestist karistusregistri väljavõtte ära tõlkida ja siia saata. Siis läks veel jupp aega kuni ma poodi jõudsin, et relva taotlemise avaldus ära täita. Veel mõned kuud seisis see paber mul lauanurgal, sest ma olin tööl neil aegadel kui politsei kontor lahti. Kui viimaks paberid sisse andsin, läks üllatavalt kiiresti. Vist kahe nädalaga oli templiga avaldus mul postkastis tagasi.
Longyearbyenis on kaks poodi, kus relvi müüakse. Käisin mõlemas neid näppimas ja tarka juttu kuulamas. Esmapilgul on muidugi valik nii suur, et võtab silme eest kirjuks ja pole õrna aimugi, millist valima peaks. Tegelikult jäi sõelale kolm eksemplari, mis mulle sobida võiks.
Valikukriteeriumid, millele mina suuremat tähelepanu pöörasin, on kaliiber, kaal ja materjal.
Esiteks muidugi kaliiber. Jääkarule sobib kõige paremini kas 30-06 või 308Win. Kuuli löögijõud jääb sel juhul vahemikku 2890-3793J. Kõne alla võib tulla ka 460 S&W Magnum revolver (2800J) (Võrdluseks: paljudele tuntud 9mm Parabellumi löögijõud on 517 J) Jõu poolest sobiks ka äärmisel juhul... kaheraudne? (kuidas on eesti keeles shotgun?!). Selles tuleb kasutada muidugi mitte haavleid, vaid seda ühte suurt kuuli (mille nime ma ei tea, aga inglise keeles on see "slug"). Väga soovitatav on aga kasutada ikka esimesena mainitud kaliibriga jahipüssi. Seda põhjusel, et karu on rünnates väga kiire jooksja ning kui 500kg loom jookseb su poole 50km/h, siis on vaja tugevat löögijõudu, et see mass peatada. On juhtumeid, kus karu on 10m pealt surmavalt tulistatud, aga ta on ikka 50m edasi jooksnud enne kui maha kukkus. (Kõnealuse juhtumi korral muutis ta õnneks vähemalt suunda ja inimesed jäid terveks.)
Püstol on küll mugavalt väike ja kerge, aga efektiivseks lasuks pead olema karust ainult 10m kaugusel ja nii lähedalt ei ole enam palju eksimisruumi. Matkale ma kindlasti sellega ei läheks.
Jahipüssi kasuks räägib veel see, et nagu nimigi ütleb saab sellega jahil käia. Ma ei usu, et ma iialgi oleks võimeline mõne nunnu põhjapõdra tapma, aga jahiloa teooriakursuse tegin ma juba ära, ainult eksam on veel puudu. Eks näis. Pigem mitte, aga samas tundub ka silmakirjalik liha süüa kui ei ole valmis seda hankima...
Tules tagasi relvade valiku juurde, siis kaalun praegu nende vahel (link 1) ja (link 2)
Kaal on mõlemal aktsepteeritav. Roostevaba teras kõlab ka hästi, sest siiani pole ma just hiilanud relva poleerimisega pärast iga matka... Esimene tundus mugavam, imesujuva laadimisega, aga teine on kuidagi kompaktsem ja vähemate väljaulatuvate osadega, mis kuhugi kinni võiks jääda ning liiva ja jääd koguda. Siin ongi ju relvaga see teema, et ta peab kogu aeg kaasas olema, aga laskmist ju põhimõtteliselt kunagi väljaspool lasketiiru ei toimu. Nii et tekib kiusatus valida relv selle järgi, mis on mugav kaasas kanda, mitte see, mis on nagu kehaosa ja mugav lasta. Ja lõppude lõpuks ei ole ka väheoluline, et relva saaks kiiresti kätte ja ta ei takerduks koti külge või paksudesse talveriietesse ja oleks lumiseks saanuna kiirelt puhastatav. Sest kui ma ei saa oma superhästi õlga istuvat relva kätte, sest ta takerdus oma fäänsi 10-padrunilise salvega koti rihma taha siis...
Aga samas, kui ma lasen vähem sobiva (aga mugava aksessuaariga) mööda...?
Ilmselt on võimalik kõigega harjuda ja ma kaldun natuke variant 2 poole, kuna ta tundub ikkagi rohkem siinsetele välioludele vastav.
No comments:
Post a Comment