otsetee blogi: Eksisteerimisest ja eesmärkidest

Esimene kuiv ja päikeseline päev pärast vihmaperioodi. Kiirelt asjad kuivama!

Kuulasin eile trenni tehes Kirsitšilli podcasti. Episood rääkis eesmärkide seadmisest ja nad olid kenasti jaganud oma eesmärgid eri kategooriatesse ja sisu oli huvitav ja loogiline ja... Kuni Artur jõudis eesmärgini võtta vähemalt korra aastas aega, et minna loodusesse ja mitte midagi teha, elada nii nagu ilm ja olud dikteerivad, panna telk üles seal, kus uni tuleb. Ja kuidas kusagil elavad inimesed, kes lähevad poe ette kui see avatakse ja koju, kui pood kinni pannakse ja kui teistmoodi vaade elule neil on - ei mingeid plaane, kohtumisi, tähtaegu, projekte - kõike, millest linnainimese elu koosneb.

See jutt lõi mulle otse lagipähe nagu ründav kajakas. Mina olengi see inimene, kes kogu aeg nii elab! Jeekim, ma olen ühest küljest mingi friik, kellel polegi neid "projekte", mis kõiki nii hõivatuna hoiavad, teisalt, keegi kusagil unistab minu elust ja seab endale eesmärgiks seda vähemalt korra aastas kogeda. Ma ei pane harilikult tähele, et ma nii veidrat elu elan, ma enamasti arvan, et mul on ikka peas umbes needsamad mõtted, mis neil hõivatud linnainimestel. Noh et kuidas kaalus alla võtta, mida õhtuks süüa teha, kuidas vormis püsida, millal telefoniarve ära maksta, kust leida tasuvam töö. Ma kuulan podcaste, üritan lugeda ja ennast arendada, muidugi veedan ka liiga palju aega sotsiaalmeedias scrollides.

-Ainult et vool telefoni akule tuleb päikesepaneelist.
-Toidu tegemisel on pidevalt kuklas puhta vee kalkulatsioon ning millal seda mandrilt tuua saab.
-Mu elu keerleb suures osas riiete kuivatamise ümber, sest halva ilma tõttu saavad need märjaks kiiresti aga kuivavad aeglaselt.
-Ma olen õppinud arvestama, et päevas on kaks "aega, kus midagi toimub" - tõus ja mõõn. Tõusu ajal saab kaaluda teisele saarele sõitmist ning peab paati jälgima, et see minema ei prooviks ujuda. Mõõna ajal saab mõnes kohas lihtsamalt kajakapesadeni jalutada ja peab meeles pidama, et mineid asju omast arust "randa kindla koha peale" ei jätaks, sest et....tõus...
-Kui on torm, siis tähendab see ootamist, mõnikord päevi. Lamad, vahepeal teed süüa. Loed. Käid tiiru väljas jalgu sirutamas. Lamad jälle. Kuulad podcasti või üritad muudmoodi aega kasutada. Aga palju ei tundu teha olevat. Eksisteerid. Tavaline elu.
-Wc-sse minek ei ole mingi niisama käin-kiirelt-ära-toiming. Kõigepealt otsid riideid, paned selga, leiad paberirulli, mõtled, kuhu minna, kaevad kivide vahele augu. Boonusena on iga kord hea võimalus kiireks tervisemonitooringuks. (iga koerainimene võib tunde arutada, kui palju infot väljaheide annab)... :D

Selline on mu igapäevaelu. Suurel määral on see niisugune isegi siis kui ma ei ela saarel, vaid käin matkamas, teen giiditööd, sõidan koeri, road-tripin oma bussiga... tegelikult olen ma isegi linnas sellise eksisteeriva mentaliteediga. Või peaks seda nimetama ilusama nimega spirituaalseks, muidu inimesed mõtlevad, et olen paadialune. Ma ei tea miks, aga need hõivatud inimeste "projektid" ja ärikohtumised ja ettevõtl(ikk)us lihtsalt ei leia mind üles, isegi kui ma pingutan. Sellegipoolest ma tunnen, et olen teinud tööd selle eluni jõudmiseks ja liigun oma eesmärkidele lähemale. Vahepeal, eriti halva ilmaga, on küll tunne, et selle molutamise vahepeal võiks vähemalt arvutis mingit loomingulist tööd teha, aga mis sa teed, kui pole säravat ideed sähvatanud... Ja mõelda vaid, keegi kuskil räägib oma podcastis, et tema eesmärk on korra aastas sellist elu proovida.

Society you're a crazy breed..