Oleme nüüdseks pea nädal aega haiged olnud. Paranemismärke pole kuskilt paista, igal hommikul on kurgumandlid lihtsalt natuke teistmoodi valusad. Ilm on ka kohutav - märg lumi, tuul, liiga suured lained, et teisele saarele minna. Niisiis istume siin tormivangis ja ühtlasi vangis omaenda haiges kehas. Olen püüdnud ikka paar-kolm ämbrit mune iga päev korjata. Liikuda on tore, aga 15 minutiga tõmbab naha märjaks ja pulsi üles. Ega see paranemisele kaasa ei aita.
Niisiis, suurema osa päevast oleme hütis lamanud ja teed keetnud. Selle suure teejoomise peale hakkas muidugi vesi otsa saama ja vett saab ainult mandrilt. Aga nagu eelmisest postitusest lugeda sai, pole meil paati...
Kogu see halb ilm ja tõbine olek, paadi kaotamine ning muud takistused tekitavad tunde, nagu me ei suudaks üldse siin elus püsida. Keskkond on nii ebasõbralik. Oleks Eesti looduses (või lihtsalt lõuna pool) haige ja tormivangis, siis korjaks vähemalt loodusest taimigi, mis olemise paremaks teevad, aga siin...? Mida arktika inimesed vanasti tegid, kui haigeks jäid? Panid kuumi kive rinnale? Siin ei paista nagu midagi muud kasvavat.
Ma tunnen ennast natuke abituna. Aga ootame veel, ükskord peab vähemalt ilm paremaks minema.
No comments:
Post a Comment