Paat lasi eile jalga. Saime viimaks seltsi, aga kuna saabuti ajal kui tõus juba läbi oli, jäi paat üsna madalale merepiirile. Läksime siis hütti sööma ja lebotama. Kolm-neli tundi hiljem kui väljas eriti tuuliseks kiskus, läks G õue tormisest merest pilti tegema ja märkas, et miski on pildil valesti. Paat peaks teistpidi käima! Paadikaptenil polnud meelde tulnud seda edasi sikutada, kui vesi tõusma hakkas. Suure jamamisega saime paadi kätte, mootor ja üks aeg ujusid ka hiljem välja. Palju selle paadiga teha pole, suured praod on põhjas, vesi lahmab vabalt sisse-välja. Ühe aeru ja katkise mootoriga ka kaugele ei jõua.
Üks hüljes vaatas meid eemalt kogu paadipäästmise aja, peanupp lainete vahelt paistmas. Raudselt mõtles, et rumalad inimesed, miks nad minema ei uju.
Natuke hirmus on seda hullumeelset tormist merd vaadata, teravad tumedad kaljud annavad veelgi sünget efekti. Vahest on ikka piinlik olla inimene. Kogu loodus siin on nii eluks sobimatu, et ainus, mis meid hinges hoiab on hea varustus ja natuke oidu peas, et valedest kohtadest eemale hoida. See meri siin ei andesta küll ühtegi vale liigutust.
Nii et võimalik, et see oli hea, et too pisike paat kasutuskõlbmatu on. Nimelt meil oli plaanis oodata “paremat ilma” (ma pole sellist veel näinud) ja pigistada kahe inimese paati kõik kolm. Vana hea Safety Nazy minus hakkas kohe pead tõstma: «Aga... Mismõttes? See on ju palju raskem ja ohtlikum!» Siia tulime rib-boatiga ja suhteliselt sileda veega ja seegi võttis kaua aega ja loksutas korralikult ja nüüd peaks kuidagi nende hirmsate kaljude vahel ülekoormatud paadiga navigeerima!? Aga no ega mina ei tea kui keeruline see päriselt on ja kui kapten nii ütleb, siis oleks tulnud minna, eksole. Mnjah...mul on ikka hea meel, et nüüd loodetavasti suurema paadi saame..
No comments:
Post a Comment