Nii me siin elame - hommikul kulub tunnike, vahel kaks, et soojast magamiskotist välja saada. Kiiret ju pole kuhugi, kui siis ainult sööma ja pissile. Tõus tuleb alles kell kolm päeval. Jalutad tuppa, siin on kaks lavatsit, üks Gunnvaldile, teine meile, väike laud ja gaasipliit. Palju ruumi pole, sellepärast me telgis elamegi. Hommikusöök oli täna võileivad ja kohv, magustoiduks Helge Ingstadi raamat.
Vasakult kostab vihaselt vastu kaljusid peksvaid laineid, paremalt Gunnvaldi küünteklõbinat nutitelefoni ekraanil. Üleval, tõrvapappkatusel, on see lõputu vihm. Raamatus on talv, kütitakse kopraid.
See saar on just selline koht, kus siukse ilmaga pead iseendaga hästi läbi saama, muidu võib masendus peale tulla. Kui aga oma minaga elada kõlbab, võib midagi hingerahu laadset leida. Me pole veel päris selgusele jõudnud.
Ahjaa, keskööpäikese aeg on käes. Ega muidugi pilvede alt suurt aru ei saa, et miski muutunud oleks. Gunnvald ainult muheles kui me eile hilisõhtul välja läksime:”Vaadake, et siis enne pimedat tagasi tulete!”
Pimedaks siin tõesti ei lähe. Kogu aeg on sama hall nii et kui kella poleks, võiks ärgata öösel kell kaks ja mõelda, et magasid sisse. Me millegipärast lähme umbes sel ajal magama. Rütm on täiega sassis. Või siis kohandunud, sest enesetunne on hea.
No comments:
Post a Comment