Kui ma esimest korda kajakamunade korjamisest kuulsin, tundus see äärmiselt kummalise tööna. Et no miks ometi ja kuidas need munad kätte peaks saama ilma et kajakad sul silmi peast ei noki. Meil katustel töötades oli ju pidevalt agressiivsete kajakatega probleeme, mõnikord ei saanudki muudmoodi tööd teha kui et üks töötaja pidi kaikaga teise pea kohal vehkima kuni too köied paika sai ja üle ääre laskus. Nende kogemuste valguses ei kujutanud tõesti ette munade korjamist kui kümmekonna kajaka asemel on terve saaretäis oma pesi kaitsmas. Kulus julgelt paar kuud kuni ma aru saama hakkasin, et ma päriselt hakkangi sel kevadel kajakamune korjama.
Mune korjatakse muidugi sellepärast, et rikastel linnainimestel midagi süüa oleks. (Society you’re a crazy breed...) Kajakamunad on delikatess, mida saab korra aastas, kevadel. Põhja-Norras on see traditsiooniline kevadine töö, kuhu sageli kaasatakse kogu pere ja lapsed. Kui jätta kõrvale see väike pisiasi ja minu isiklik arvamus, et tänapäeval võiks ju süüa ka ükskõik mida muud peale kajakamunade, on tegevus iseenesest koos saareelu ja kõige sinna hulka kuuluvaga ju väga äge!
Eile jõudis siis see päev kätte kui me saarele maabusime. Tegelikult on saari, kus me tegutseda tohime kaks. Helløya, see pisem, kus me praegu oleme ja natuke suurem Skarvholmen. Kajakamune ei tohi igaüks korjata, volitused on vähestel ja munaõigus antakse edasi perekonnasiseselt. Igal ajal ka ei tohi kajakate rahu rikkuda: hooaeg kestab 15. juunini, pärast seda saavad kõik linnud oma võimaluse rahus haududa ja poegi kasvatada. Vaadates praegust ilma, siis ega vist normaalne kajakas sellise lumega tibusid kantseldada ei soovigi...
Mu eelarvamus agressiivsetest kajakatest ei ole siiani tõeks osutunud. Täitsa rahulikult saab mune noppida. Ega need linnud ise ka mingid inglikesed pole. Söövad üksteist ja tibusid ja mune kui aga võimalus avaneb nii et tundub et meid peetakse ka harilikuks looduslikuks vaenlaseks. See on muidugi lugu, mis ma ise endale jutustan, ega ma ei tea mis nende peas tegelikult toimub. Sesmõttes, et mul on ikka natuke kahju neist, aga samas nad ise paistavad chillilt võtvat - normaalne, et pesa on jälle tühi, pole probleemi, muneme uued.
Kajakad munevad kolm muna ja siis hakkavad hauduma. Meie jaoks tähendab see, et kolme munaga pesa puhul pole kindel kui kaua neid haudutud on ja sellisest pesast me mune ei korja. Kui on üks või kaks muna, siis meile sobib, sest siis võib kindel olla, et inimesed, kes neid ostavad, ei tee poolikust tibust omletti.
Pesade otsimine on täitsa põnev ja füüsiliselt aktiivne töö. Kajakatele meeldib igasugu nurgataguseid ära kasutada ja tihtipeale on nii, et ühtepidi jalutades ei näe midagi, aga tagasiteel astud peaaegu et pessa. Vahepeal on päris palju ronimist ja kaljudel ukerdamist, eriti “huvitav” on selle vastsadanud lumega...
Täna ärkasin kell 7, keetsin kohvi ja tegin kolmveerand-ämbri-tiiru. Paar-kolm tundi veel ja peaks sellel saatel tiir peal olema. Siis tuleb mõelda, mis edasi saama hakkab, sest sellise ilmaga nagu praegu (lumi ja udu) ei liigu me siit lähiajal kuskile. Lisaks ilmale tuleb jälgida ka tõusu-mõõna - saarele saab tõusu ajal. Praegu sai just tõus läbi ja paati Gunnvaldiga ei kusagil. (Tema on meie paadikapten-taksojuht-töödejuhataja.) See vist tähendab, et enne järgmist tõusu kedagi ei tule...
No comments:
Post a Comment