Ilm on siin muutlik. Saabusime uuele saarele sileda vee ja päikesepaistega. Järgmised kaks päeva oli selline torm, et käisime majast väljas ainult jalgu sirutamas ja tormi pildistamas. Kuhugi kaljuserva peale pesade järele ronida polnud erilist tahtmist. Tegelikult on siin torm lahe, sesmõttes, et kuna pole puid, asustusest rääkimata, siis on jalutada üsna ohutu. Linnas ei läheks ma elusees 30m/s tuulega jalutama kui just viimane häda käes poleks. Kohe saaks mingi lendava prügikastiga või katuseplekiga vastu vahtimist.

Maja pärast oli väike mure, et äkki lendab ära või midagi...

Paati sai mitu korda kõrgemale tõmmata, tõusuvesi oli tunduvalt kõrgem kui tavaliselt.

Haige olen ma endiselt. Norra keeles on selle kohta spets sõna: værsyk. See olen mina praegu. Kurgumandlid on hiiglaslikud juba üle nädala. Ammu peaks korras olema, aga selle suure ilma ootamise ja passimise ja lamamise peale seisaks nagu kogu organism paigal, kaasa arvatud paranemisprotsessid.