Tormi (või vähemalt tugevat tuult) on siin sel aastal heldelt jagatud. Pea iga päev saab paadiga saarte vahel sõites mõelda, kuhu parajasti kõige lähemal ujuda oleks, kui see väike kollane plastikutükike mingil põhjusel põhja peaks minema. Aga huvitav on ka. Nii palju olen teada saanud hoovuste ja lainete ja tuule kohta ja kuidas need teineteist mõjutavad ning põnev on jälgida kuidas Gunnvald rahuliku vilumusega vastavalt ilmale ohutuima liikumistrajektoori valib. Samas hirmus mõeldagi mismoodi nad päris ookeanil nende pisikeste kalalaevadega siin sõidavad. Need lained on ikka hoopis teine tera, kui ma Eestis harjunud olen. Vahel polegi tuult, mingi 3m/s, aga merel on suured lained ja pinnal hulbib see valge vaht, mis tormi ajal kõikjal ringi ujub. Näha on, et kuskil kaugemal peab torm olema ja selle järellainetus jõuab siiagi. Ilmateate vaatamine seega suurt midagi ei ütle, ikka peab mäe otsast vaatama, kuidas tee teisele saarele välja näeb.
Teisele saarele sellepärast, et korjame mune vaheldumisi kahel saarel - Helløya‘l ja Skarholmen’il. Ühe saare korjab puhtaks ühe päevaga ning siis peame ümber asuma. Nii me siis roteerume kahe saare vahet, iga päev arutledes, millal ja kas üldse üle sõita saab.
Kui merele minna saab, siis ei ole see mingi niisama “ah viskab paadi vette ja kimab üle”, vaid kõigepealt tuleb tõusu oodata, siis uuesti vaadata, kas ilm veel kannatab ja siis paat enam-vähem terve põhjaga vette saada. Mingit sadamat siin muidugimõista ei ole. Peaaegu kogu saar on järskudest kaljudest ümbritsetud, välja arvatud see väike kiviklibune rannariba, kus me paati hoiame. Paat on hea 450kg ja iga jumala kord tuleb see kaldale tõmmata ja pärast tagasi vette lükata. Vahest annab ikka sikutada teist. Kiire on ju ka, sest vette peab lükkama väiksemate lainete ajal, iga kord ootame, kuni suured lained mööda lähevad. Paar korda on juhtunud, et jääme hiljaks või mootor ei käivitu kohe ja juba löövad vahused hiigelsuured lained paadi tagaossa lõbusad 100l vett sisse. Pingelisi hetki jagub igasse päeva... Reaalselt juba seal rannasopis on suhteliselt abitu tunne lainete ja raske paadiga võideldes. Kui midagi valesti teeks, siis ei kuluks poolt minutitki kui paat oleks ääreni vett täis ja ookean peksaks selle sealsamas meeter eemal kivide otsas puruks. Õnn on, et meil on vana merekaru Gunnvald, kes teab igas olukorras, mida teha.
Eile maabusime Helløyal küllaltki suurte lainetega umbes kl 22 ajal. Kajakad istusid samal ajal kaljunukil ja hoidsid varbaid ristis, et me ometi põhja läheks ja nende munad rahule jätaks. Küllap panustasid, milline laine meid hukutab. Tulutult. Kogu tänase päeva oleme siin perekondi hävitanud ja kodurahu rikkunud.
Millegipärast on kuidagi kehv munemishooaeg. Ei teagi miks, aga sel aastal paistab et paljud linnud hauduvad juba ühte-kahte muna, tavaliselt munevad nad kolm ja hakkavad siis pesal istuma. Meie seisukohast see hea ei ole, sest munad, kus peal on istutud, ei kõlba söögiks. Tibud hakkavad kiiresti arenema, juba 24h kajakasooja istumist ja muna on meie jaoks kõlbmatu. Lisaks ei ole üldse palju munetud, arvestades kuupäeva. Loodame et asi paraneb kui ilm kasvõi natukene soojemaks läheb. Praeguse külmaga on munade vähesus mõistetav ka. Ilmselt otsib iga normaalne kajakas pigem süüa, mitte ei raiska energiat paaritumisele.
No comments:
Post a Comment