Jõuludest ja lumekoopast

 

Selline on meie selle aasta jõulukuusk. Tähelepanelik vaataja saab aru, et akna taga on väljas valge ja seega ei saa see olla Longyearbyenis. Jumala õige! Berlevåg hoopis. Väike jõulupuhkus niisiis, muidugi koos vastutustundetu mitme lennukiga reisimisega pandeemia ajal... Aga no nii hea on asukohta vahetada ja ringi liikuda! Viimane kord käisin saarelt ära eelmise aasta novembris üheks kohustusi täispikitud nädalaks.

Siin tunduvad kõik kodud nii ehitud ja pidulikud. Aknad juba on imeilusad kui linna vahel ringi käia. Longyearbyenis näevad kõik aknad aastaringselt välja nagu seal elaks linnatäis kodutuid. Alumiiniumfoolium akende ees ja kardinad, kui neid üldse on, igas toas erinevat moodi ripakil. Paistab et keegi ei viitsi sellise vähetähtsa asja pärast nagu jõulud, eriti pingutada. Samas elab Longeyarbyenis ka palju rahvuseid ja kultuure ja mitte kõik ei tähista jõule.

Vaadake meie jõulukuuske linna keskuses :D

Pilt on udune, aga see moodustabki koos näraka kuuse ja suvaliselt üle puu visatud lampidega kauni esteetilise terviku.

Mitte et ma ise mingi esteet oleks. Mul ühe akna ees pole kardinat ja teistel on pidevalt ruloo ees. Pime ju. Jõulukaunistusi ka pole, no mis teha kui ei ole üldse oluline selline asi. Kui keegi mu eest kodu ära kaunistaks siis meeldiks küll, aga ise sellise asja peale aega ja raha kulutada... Pigem mitte!

Aga jah, siin Berlevågis on ikka tükk maad valgem kui meil. Nagu päriselt on valge mitu tundi päevas, mitte mingi kuma kui hästi otsida. Tegemist on Norra mandriosa peaaegu et kõige-kõige põhjapoolsema punktiga. Polaaröö kestab siin ainult kaks nädalat vähem kui Longyearbyenis, aga erinevus on ikka väga suur.

Piltidel hakkab juba pimedaks minema, tunnike möödas kõige valgemast hetkest.

Tuult on siin ka heldelt jagatud. Juba enne siia tulekut jälgisin mitu nädalat ilmateadet ja siin paistab et tuul alla 12m/s üldse ei lähe. Prognoositakse küll 7m/s nädala lõpuks, aga kui see päev kätte jõuab, on enamasti ikka palju tuulisem.

Samas tundub, et mu tuulemugavuspiir hakkab tõusma. Kui näiteks aasta tagasi oli üle 10m/s natuke mõtlemapanev enne matka, siis nüüd olen kaks päeva telkimas ja mägedes käinud 17m/s tuule ja üle 20m/s puhangutega ning see on enam-vähem talutav. Peab veits viltu kõndima lihtsalt, muud midagi :D Siin õnneks ei lenda nii palju lund ringi kui Svalbardil ja lumi on see, mis tekitab näos liivapritsi tunde ja olematu nähtavuse.

Täna-homme lubab niisugust ilma. Hea soe, aga tuuline. Kaevasin lumekoopa ja lähen sinna ööbima. Eelmise öö veetsin telgis ja et ma tuulemüüri ehitada ei viitsinud, siis rapsis tuul seda telki lausa kõrvulukustavalt. Magada just väga palju ei saanud. Koopas õnneks ei puhu kohe mitte üldse ja ilmselt on palju hubasem ja mugavam. See on mul esimene päris viisakas koobas ka, mis ma ehitanud olen ja mis saaks olla parim kui testida seda tuulise ilmaga.

Pildil esimene öö telgis. Kaevasin kaks koobast. Esimene, see vasakpoolne oli liiga lumevaese koha peal. Hädaööbida kannataks, aga ma tahtsin ikka mugava lesila meisterdada ning see on pildil parempoolne auk, lumekuhja taga. Proovin täna öösel paremad pildid interjöörist teha.

Tegin esimesse koopasse väikse lõkke. Lihtsalt niisama, tahtsin proovida, kas need puud, mis ma korjasin, võtavad vajadusel tuld. Mul ei õnnestunud matkagaasi hankida ja seega on ainuke viis vett keeta lõkkel, aga 17m/s tuulega väga lagedal lõket ei tee. Nagu näha siis koopas toimis see suurepäraselt.

Külmakahjustus ja pimedaima päeva valgeim hetk Longyearbyenis

Pühapäeva hommikul ajasin end varakult voodist välja, sest ilm tõotas viisakas olla ja tahtsin pildistama minna. Mul nimelt on pildid Norrast oma esimese polaaröö ajast, kui ronisime aasta pimedaima päeva valgeimal hetkel ühe lähedalasuva mäe otsa. Tahtsin siin samasugust pilti saada, eelmisel aastal jäigi tegemata, sest nii pagana külm oli :D 

Selline ta siis sai. Üsna reaalsed värvid ja valgus jäid fotol. Umbes samamoodi oli ka silmale näha, võibolla päriselt oli natuke hallikam. Vaade siis loomulikult lõunasse. Põhjas oli mägi mu selja taga ja natuke virmalisi selle kohal. Kusjuures virmalisi polnud palja silmaga peaaegu üldse näha, kaamerast alles sain aru, et midagi toimub. Ega palju ei toimugi, aga kella 12 kohta päeval pole viga. See on ka siin laiuskraadil suhteliselt haruldane, et virmalised põhja pool on. 

Enamasti moodustavad virmalised ümber maakera ringi põhjapöörijoone kohal. Seega on kõige parem virmalisi näha aladel, mis asuvad otse põhjapöörijoone all, nagu Tromsø näiteks. Meil aga tuleb tavaliselt lõunasse vaadata, sest pöörijoon jääb siit ju omajagu lõuna poole. Aga on ka erandeid ja vahel on siingi ilusad otse pea kohal tantsivad virmalised. Sellised on kõige paremad, sest nad moodustavad ägedaid vorme ja kujundeid ja pildistada on neid ka huvitav.

See triip seal üleval ei ole langev täht vaid satelliit nagu ma hiljuti teada sain. Langevaid tähti näeb siin ka hästi, aga nende osas kahtlust pole millega tegu, nad näevadki välja nagu täht kukuks väikse poolkaarega alla ning nende "valgusjälg" taevas on jämedam. Satelliite on aga uskumatult palju! Vaatad tähti ja pidevalt näed et su täht liigub hoopis! Siis harjuvad silmad ära ja näed neid veel ja veel ning lõpuks tundub et kogu maailmaruum peab küll puupüsti meie lendavat prügi täis olema, sest seda liikumist on jõhkralt, vahel rikub lausa pildi ära kui kõik need valgustriibud risti-rästi peale jäävad. 

Oli hea pildistamisilm. Kahjuks arvasin ma kodus asju pakkides, et raudselt on liiga külm ja tahan kiirelt suvalise ühe klõpsu teha ja ei võtnud oma head objektiivi ega isegi lisaakut kaasa. Tegelikult oleks vabalt võinud seal veel aega veeta. Hoolimata -18 kraadist oli meeldiv, sest tuult praktiliselt ei olnud. Ronisin ühe kõrgema koha peale, tegin lõunat, jõin kohvi ja lamasin seal natuke taevasse vahtides. Üllatavalt hea soe oli isegi. Ootasin kuni taevas läks nii valgeks kui võimalik, tegin oma pildid ära ja tulin tulema. 

Alla jõudes rihtisin umbes selles suunas, kuhu ma enda arust saani jätsin, nägin küllaltki kaugelt isegi helkureid. Kohale jõudes oli hoopis mingi punane Yamaha! :D Keegi oli veel oma saani keset mäge suvalisse kohta parkinud, ma absoluutselt ei oodanud seda. Rada mööda linna poole kõndides jõudsin ikka oma saani juurde kenasti. 

Pakin end siis kokku, ronin saani selga ja... see risu ei käivitu! Proovisin seal kõike, mis vähegi võimalik oma pool tundi. Lõpuks mõtlesin et kas ma pean tõesti jala koju minema ja saani sinna karudele närida jätma või mida ma teen?! Ja siis ta lõpuks käivitus. Täiesti lambist. Tegin siis et kiirelt koju sain, kuskil seisma jääda ei julgenud enne kui maja ees. Ta on enne ka sellist nalja teinud, aga mitte nii kaua ja sellist plastmassipõlemise haisu pole ta ka varem eraldanud :D Kui jõulud möödas, siis tuleb ikka tagasi teenindusse viia, mis on natuke frustreeriv, sest ta JUST tuli teenindusest, kus vahetati enamik tüüpilisi kuluvaid juppe välja ja öeldi, et kõik on super. Väga tüütu. Mul ei ole erilist soovi järgmist 10 000 kr töökotta viia! 

Aga praegu ma sellele ei mõtle, kõigepealt tulevad jõulud ja isegi kui ei tuleks, siis on siin tugevate tuultega jälle lund nii väheks jäänud, et polegi just eriline rõõm mööda kive sõitmas käia...

Õhtu lõpetuseks mõtlesin teha ühe hea pika rehvivedamise trenni, aga järsku oli tuul nii tugevaks läinud, et oli suht huumor üritada seal trenni teha. Suusakepid lendlesid ringi, tuul puhus mind jäisel sõiduteel ühest servast teise, lisaks külmetasin vastutuult kõndides oma nina ära. Kulus vist mitte rohkem kui 3 minutit ja kaunis paistes ja punane laik on ninal olemas. Ja mul oli neopreen mask nina peal ja ma üritasin kätt näo ees hoida kohe kui tundsin et liiga külmaks läheb, aga ikkagi... Selline külmakahjustus ei ole õnneks miski, mis eluks ajaks tundlikuks teeks, nahk kuivab ära ja tuleb maha nagu päikesepõletuse korral ja sellega peaks asi piirduma. 

Trennist igatahes midagi välja ei tulnud, pärast seda kui ma tundsin et nina külmuma hakkas, keerasin allatuult kodu poole. 20 minutit äkki sai liigutatud.

Virmalised ja rehvitreening

 Virmalised kell üks päeval. Kusjuures esimesed normaalsed virmalisepildid mul sel aastal. Olen ikka päris laisk olnud kaameraga. Kogu aeg tundub külm või midagi. Too päev oli ka -20 ja tuul, aga pildistasin auto kõrval ning põgenesin iga paari minuti tagant +29 kraadi kätte autosse sõrmi sulatama.

See on alati kena koht satelliidipargis. Lõunakaares on kerget kuma näha ja see mägi mis paistab on siinse piirkonna kõrgeim tipp - 1050m

Olen oma rehvivedamise treeningud venitanud 1,5-2 tunniseks. Pildil Burmaveien, hea pikk tõus mööda kruusateed. Sellega seoses võite mulle treeningute ajaks podcaste soovitada, mis EI räägi ettevõtlusest keskse teemana! Ma ei suuda enam kuulata täpselt sama juttu igast jumala podcastist viimasel ajal! Kas Eestis on veel mõni inimene, kes ei tegele ettevõtlusega?

Nii et palun, kõik soovitused on oodatud! Äkki leian midagi mille peale ma ise ei tuleks :)

Merel paistavad mõned jäätükid. See laht ei jäätu enam talviti, erinevalt varasemast, kuid tuulega triivib jää siia ja täidab ajutiselt kogu lahe. Vähemalt eelmine aasta see nii oli. Läänetuulega jääd täis, idatuulega puhus jälle puhtaks. Selline triivjää muidugi ei ole piisavalt tugev et kannataks saaniga üle lahe sõita või isegi kõndida. Jäätumiseks on aga praegu veel vara, jaanuari lõpus, veebruaris võibolla hakkab midagi juhtuma.

Nädal aega, et suusatama/lauatama õppida?

 Tundub et mul võib nüüd väike probleem olla... Nimelt registreerisin end laviinikoolitusele. Maksin ära, sain vajamineva varustuse nimekirja ja seal nimekirja lõpus on nagu muuseas mainitud, et tuleb teada anda, kas osaled splitboardi või suuskadega. 

!!1! Eeee... Ma seisan vaevu suuskadel püsti ju. Lumelauaga saan võib-olla elusalt 20 kraadisest nõlvast alla kui hea päev on :D  Eelmise hooaja lõpus tegelikult ju käisin natuke sõitmas, aga kindlasti mitte ei ole ma võimeline mõne arvestatava nõlvaga mäe otsast alla sõitma ja samal ajal koolitusel tarka juttu kuulama. 

Samas lubati, et rõhk ei ole suusatamisel vaid ikka laviiniohutuse õppimisel ja suusatatakse pigem mööda mäge ringi ja vaadatakse eri lumeolusid. Sellisel juhul jääksin võib-olla ellu ja teised koolitusel osalejad saaksid ainult lõuatäie naerda...

Nii et nüüd on mul missioon, õppida nädala ajaga normaalselt sõitma. Suuskadega ma ei hakka enam jändama, käin lauaga sõitmas iga päev kuni ärasõiduni ning siis Tromsøs rendin koolituse päevadeks splitboardi. Tegelikult olen ammu tahtnud splitboardi proovida, pole lihtsalt kuidagi jõudnud selleni. Nüüd siis elu sunnib :D

Vaja läheb seda laviinikoolitust peamiselt ikka vana hea giidifirma jaoks, sest enamik talviseid jalgsimatku turistidega toimub laviiniohtlikul maastikul. Suurepärane, et see uue manageriga teemaks tuli, sest ei möödu päevagi, kui ma matkates laviinidele ei mõtleks ja koolitust olen tahtnud läbida juba mitu aastat. Saan ju isegi aru, et mul on nullilähedased teadmised laviinidest ning oleks väga väga soovitatav end veidi harida. Eelmisel kevadel olin mõnes kohas (oma enda soolomatkadel) ikka päris hirmul ja jätsin mitmel korral lihtsalt plaanitud matkale minemata, sest noh...kartsin maetud saada. Parem ikka karta ja minemata jätta kui jäädagi laviini alla, sest teadmisi oli vajaka. Turistidega oleme muidugi veelgi ettevaatlikumad ja giidil on alati luba matk tühistada või teise kohta minna, kui olud tunduvad veidikenegi kahtlased. Et aga aru saada, millal on asi tõeliselt kahtlane, ja millal tegu isikliku teadmatusest tuleneva ebakindlusega, tuleb minna koolitusele ja targematelt õppida.

Aga jah, nad seal Tromsos vist ei saa arugi, kuidas on võimalik mitu hooaega mägimatku juhtida ja samas mitte suusatada. Siin Svalbardil on aga jalutamiseks täiesti viisakad lumeolud. Enamasti on lumi kivikõvaks pakitud ja pole mingi probleem ilma suuskade või räätsadeta mäkke jalutada. Tromsos muidugi seda viga teha ei saa, et midagi jalas pole. Ma korra proovisin aprillis palja saapaga mäe otsa ronida ja pärast puusadeni lumes sumpamist tulin kiirelt koju räätsade järele...

Nüüd pole siis muud kui lumelaud saani peale ja lund otsima! 

Lähen vaatan kuidas Longyearbreenil olukord on. Liustiku lauatamiskõlbulikkuses ma ei kahtle, aga kas sinna praegu ka saaniga kohale saab on iseasi. Selline oli seal 28. aprillil...

Sünnipäevakingitused Svalbardi moodi

Eile tegin omale sünnipäevakingituse ja ostsin relva! Valituks osutus Savage Axis II. Nüüd peaks lasketiiru minema, et teineteist tundma õppida. 

Kaitseks jääkaru vastu tohib kasutada ainult selliseid laienevaid raske kuuliga padruneid. Pildil 11,7g. Treeninguks sobivad tavalised täismantel kuulid.

Tore ikka, et nüüd saab rahuliku südamega igal ajal linnast välja minna. Tean et relv on kogu aeg olemas ja (peatselt) enda käe järgi sisse lastud ning...ma ei väsi selle üle rõõmustamast: KERGE! :D Puukabaga Mauseri seljas vedamine pikematel matkadel ei ole kuigi lõbus, sest seljakoti kaal hakkab tugevalt päevast distantsi piirama. Tavapärane matkavarustus kaalub juba niigi omajagu, lisaks laskemoon, signaalpüstol ja selle moon... On suureks abiks kui relv on natukenegi kergem.

Sünnipäeva õhtul käisin saani tuulutamas. Tegime senise kõige pikema tiiru - kokku tiba üle 50km. Tahtsin ühe kena jäätunud kose üles otsida, aga sellest jäi veidi puudu, kuna lumeolud olid kehvad. Pärast 10km kividel ukerdamist keerasin otsa ringi, sest selline saani lõhkumine ei tundunud eriti mõttekas ega ka huvitav. Kui kuu ei paista on nii pime, et näebki ainult jälge, ümberringi vaatamiseks tuleb saanist eemale kõndida ja lasta silmadel pimedusega harjuda. Koertega on selles suhtes ägedam, et saab lambi ära kustutada ja enamasti on nähtavus piisavalt hea, et orienteeruda või võimalikke karusid varakult märgata(enamasti siiski põhjapõtru).

Ma arvan, et püsin kuni parema lume tulekuni Adventdalenis. Keskendun vahelduseks piltide tegemisele ja hea õnne korral saab jõekallastel ka natuke kallakul paksemas lumes mängida. D ütles et see saan pidi kergelt lumme kinni jääma, ma tahaks ka proovida, kui kergelt ta siis jääb :D

Postituse avapildil on tänane ilm Svalsatis. Esimest korda kui oli nii tugev tuul, et ma ei saanud peaaegu mitte midagi teha ja sõitsin sama targalt alla ära. Neil on seal oma ilmajaama lehekülg, mis näitab tuule tugevust reaalajas.  Seda sisse lülitades, nägin max tuult 34,5m/s!! Tundus natuke ebareaalne, sest päris orkaani ma nagu ei täheldanud, aga võis ka olla mingi tugevam puhang, sest lehte värskendades jäi enamasti 23m/s puhangute juurde. Stabiilne tuul ka 15-18m/s. Oleksin täna pidanud kogu pargi satelliidid lumest puhtaks tegema, aga see tundus naeruvääne idee. Ma ei tea, kas keegi teine oleks sellega hakkama saanud või mitte, aga ma igatahes loobusin ja proovin homme uuesti. Jääks vähemalt alla 10m/s, siis oleks tore...

Karutõrjest

Kätte on jõudmas see aeg, kus ma peaks oma relva hankima. Varem pole vajadust olnud, sest olen kasutanud firma omi, aga nüüd on turistidega matku nii vähe ja võimalust ise ringi uidata nii palju(mootorsaan!), et firma omade laenamine pole enam mõeldav. 

Olen poolteist aastat selle asjaga venitanud ise pidevalt mõeldes, et peaks ikka enda oma ostma, aga samas mitte olnud piisavalt motiveeritud seda tegema, sest mingi relva on ju alati saanud kui vaja linnast välja minna. Juba aasta alguses lasin Eestist karistusregistri väljavõtte ära tõlkida ja siia saata. Siis läks veel jupp aega kuni ma poodi jõudsin, et relva taotlemise avaldus ära täita. Veel mõned kuud seisis see paber mul lauanurgal, sest ma olin tööl neil aegadel kui politsei kontor lahti. Kui viimaks paberid sisse andsin, läks üllatavalt kiiresti. Vist kahe nädalaga oli templiga avaldus mul postkastis tagasi.

Longyearbyenis on kaks poodi, kus relvi müüakse. Käisin mõlemas neid näppimas ja tarka juttu kuulamas. Esmapilgul on muidugi valik nii suur, et võtab silme eest kirjuks ja pole õrna aimugi, millist valima peaks. Tegelikult jäi sõelale kolm eksemplari, mis mulle sobida võiks. 

Valikukriteeriumid, millele mina suuremat tähelepanu pöörasin, on kaliiber, kaal ja materjal. 

Esiteks muidugi kaliiber. Jääkarule sobib kõige paremini kas 30-06 või 308Win. Kuuli löögijõud jääb sel juhul vahemikku 2890-3793J. Kõne alla võib tulla ka 460 S&W Magnum revolver (2800J) (Võrdluseks: paljudele tuntud 9mm Parabellumi löögijõud on 517 J) Jõu poolest sobiks ka äärmisel juhul... kaheraudne? (kuidas on eesti keeles shotgun?!). Selles tuleb kasutada muidugi mitte haavleid, vaid seda ühte suurt kuuli (mille nime ma ei tea, aga inglise keeles on see "slug"). Väga soovitatav on aga kasutada ikka esimesena mainitud kaliibriga jahipüssi. Seda põhjusel, et karu on rünnates väga kiire jooksja ning kui 500kg loom jookseb su poole 50km/h, siis on vaja tugevat löögijõudu, et see mass peatada. On juhtumeid, kus karu on 10m pealt surmavalt tulistatud, aga ta on ikka 50m edasi jooksnud enne kui maha kukkus. (Kõnealuse juhtumi korral muutis ta õnneks vähemalt suunda ja inimesed jäid terveks.)

Püstol on küll mugavalt väike ja kerge, aga efektiivseks lasuks pead olema karust ainult 10m kaugusel ja nii lähedalt ei ole enam palju eksimisruumi. Matkale ma kindlasti sellega ei läheks.

Jahipüssi kasuks räägib veel see, et nagu nimigi ütleb saab sellega jahil käia. Ma ei usu, et ma iialgi oleks võimeline mõne nunnu põhjapõdra tapma, aga jahiloa teooriakursuse tegin ma juba ära, ainult eksam on veel puudu. Eks näis. Pigem mitte, aga samas tundub ka silmakirjalik liha süüa kui ei ole valmis seda hankima...

Tules tagasi relvade valiku juurde, siis kaalun praegu nende vahel (link 1) ja (link 2)

Kaal on mõlemal aktsepteeritav. Roostevaba teras kõlab ka hästi, sest siiani pole ma just hiilanud relva poleerimisega pärast iga matka... Esimene tundus mugavam, imesujuva laadimisega, aga teine on kuidagi kompaktsem ja vähemate väljaulatuvate osadega, mis kuhugi kinni võiks jääda ning liiva ja jääd koguda. Siin ongi ju relvaga see teema, et ta peab kogu aeg kaasas olema, aga laskmist ju põhimõtteliselt kunagi väljaspool lasketiiru ei toimu. Nii et tekib kiusatus valida relv selle järgi, mis on mugav kaasas kanda, mitte see, mis on nagu kehaosa ja mugav lasta. Ja lõppude lõpuks ei ole ka väheoluline, et relva saaks kiiresti kätte ja ta ei takerduks koti külge või paksudesse talveriietesse ja oleks lumiseks saanuna kiirelt puhastatav. Sest kui ma ei saa oma superhästi õlga istuvat relva kätte, sest ta takerdus oma fäänsi 10-padrunilise salvega koti rihma taha siis...

Aga samas, kui ma lasen vähem sobiva (aga mugava aksessuaariga) mööda...?

Ilmselt on võimalik kõigega harjuda ja ma kaldun natuke variant 2 poole, kuna ta tundub ikkagi rohkem siinsetele välioludele vastav.

Üks rahulik detsembrilaupäev

Vannitoaselfi Svalbardi moodi. Ma aeg-ajalt satun enne välja minekut vannitoast midagi võtma ja olen iga kord peeglisse vaadates šokeeritud - mis tulnukas see selline on? :D

Laupäeva hommikul käisime kõigepealt koeri sõitmas. Tubli 20km seekord ja tupsukesed kestavad järjest paremini. Eriti ilus ilm oli, kuuvalgus üle mägede, kõik seal kaugemal tundub nii avar ja kutsuv. 

Pildile see muidugi väga jääda ei tahtnud, eriti liikumise pealt.

Pärast koeri käisime tiiru jõululaadal. Ega seal midagi üllatavat ei olnud, ikka samad seebid, puust kuumaalused ja kootud sokid nagu ikka igal laadal igal pool. Svalbardil on need lihtsalt jääkarutemaatikaga.

Õhtul lootsin virmalisi pildistada ja tegin saaniga paarikümne kilomeetrise tiiru. Paraku hakkas hoopis lund sadama ja virmalistest polnud mingit märki. Aga saaniga sõita on niisama ka äge! Selline ülim vabaduse tunne! Ma olen siin viimasel ajal tegelenud päevikupidamisega/journalingiga (https://www.theshimmeringsoul.com/), ning mõtisklenud kirjalikult oma sisemise lapse vajadustest jms. Ja üks päeviku küsimustest oli: "Milliseid neist tegevustest, mida lapsena nautisin, saaksin ma ka praegu teha?" Mootorsaaniga ringi sõitmine on igatahes väga lähedal sellele tundele, mis mul lapsena oli jalgrattaga sõites! Äge, et olen ühe sellise lapseliku rõõmu allika jälle üles leidnud:)

Kuuvalged päevad

 Sel kuul sattus täiskuu aeg selgele perioodile ja see teeb elu kohe palju ilusamaks. Eile, kui satelliidijaamas need pildid tegin ei olnud isegi täiskuu, aga vaadake, kui palju valgust! Isegi teisel pool fjordi on mägesid näha, see on umbes 35km kaugusel.

Vaade lennuväljale, kell on 9:30 hommikul

Ühe satelliidi sees on väike konverentsiruum pinkide ja lavaga.

Kuu ja mäed üle fjordi. Reaalsuses tundub silmale muidugi natuke pimedam, aga ma ei viitsinud fotot töödelda.

Õhtul käisin saaniga väiksel tiirul. Mul ei ole praegu relva, nii et väga kaugele ei julge minna ainult signaalpüstoliga, seega tiirutasin Adventdalenis ja seisma jäin ainult selle pildi tarbeks :D

Iphone 11 halb ööfoto kvaliteet:(  Järgmine kord võtan kaamera välja

Õppesõit lumetormis

 Nagu mainitud käin ma korra päevas 500m kõrgusel satelliidijaamas kolme satelliiti lumest puhastamas. Enamasti läheb sellele tunnike-kaks ja ehkki mul on alati kaasas varuriided, snäkk, labidas ja muud jutud pole neid siiani kordagi vaja läinud. Täna olin kuidagi eriti unine ja ei võtnud oma tavapärast varutusekotti isegi kaasa, vaid mõtlesin vana hea "käin kiirelt ära" mõtte ja istusin autosse. 

Ma peaks olema juba õppinud, et selline mõte ei tõota head ja ükskõik kui lihtsad on ilmaolud all linnas, tasub mägedesse lugupidavalt suhtuda. :D

Tee mäkke pole tegelikult pikk, viis kilomeetrit ehk ainult, aga teatud kõrgusel keerutab tuul tihti lund nii palju kokku, et nähtavus ja sõiduolud muutuvad väga kiirelt VÄGA halvaks. Lülitasin raadio linnas tööle, kogu tee kuni mägitee alguseni kuulsin lakkamatut teadete vahetamist kuidas teeolud on halvad ja tuleb olla väga ettevaatlik. Oli raske uskuda, sest linnas puhus kerge tuul ja ainult natukene sadas lund. Jõuan siis tõkkepuuni, mille taga peab enda teel olekust üleval platool olevale jaamale teada andma. Manitseti mindki ettevaatlikult sõitma ja hoiatati vastutuleva auto eest. Mul oli ikka veel suhtumine, et no kui hull see ikka olla saab, vaikselt sõidan üles. 

Khm!

Tõkkepuu avanes enam-vähem maapealsesse põrgusse :D Ainult et lume ja viiemeetrise nähtavusega. Nägin oma silmaga, et lumesaha tagatuled keerasid just viimasest kurvist üles platoole, seega ta oli 10 min tagasi mu ees tee puhtaks lükanud, aga teeolude järgi küll aru ei saanud, et seal üldse midagi puhastatud oleks, sest juba olid suured lumevallid risti üle tee. Nähtavus võimaldas hädavaevu näha ühte-kahte helkurribaga lumeposti teeservas, teed ennast näha ei olnud, lumi ja tuul peitsid selle kenasti ära. Väga veider on nii sõita, lihtsalt poste usaldades ja samal ajal mingitki kiirust üleval hoides, et mäest ikka üles ka saaks. Ma ju tean, et see tee on piisavalt lai, ma olen ise seal teistest autodest mööda sõitnud, aga ikka tekkis tunne, et olen juba kuskile kraavi vajumas. Mõne aja pärast hakkab aju sellistes oludes streikima ja veenma et ma peaksin sõitma hoopis teisel pool helkurposte. Sest siinpool pole teed! Mine teisele poole! Aga teisel pool on 300m vabalangemist. Täiesti ulme, ma olen kuulnud lugusid, kuidas inimesed ajavad segamini samal pool teed seisvad postid vastaspoole omadega ja arvavad korraga, et peavad postide vahelt sõitma ning muidugi keeravad teelt välja. Kuni tänase päevani ei ole ma neist lugudest eriti aru saanud :D

Sain kuidagimoodi üles, olgu taevas tänatud neliveo eest! Esimese satelliidi juures vaatasin et kojamehed hakkavad vist ära jäätuma, panin külma õhu autos puhuma ja läksin välja et klaas puhtaks kraapida. Ma ei olnud väljas vist 15 sekunditki, kui külmetasin oma vasaku silmamuna nii ära, et pidin autosse tagasi põgenema ja suusaprillid välja otsima. Hea et ma vähemalt need kaasa taipasin võtta. Satelliidid olid õnneks puhtad aga ega sellise ilmaga poleks ka köiega vehkimisest midagi välja tulnud.

Natuke jamasin enne alla minekut veel selle esiklaasiga, sest külm õhk hoidis küll ära klaasi väljastpoolt külmumise, aga seest hakkas uduseks kiskuma. Ei tunne seda autot veel nii hästi ja ei tahaks lõpetada samas olukorras, mis Tromsøs, kui ma veel polnud kuulnud, et jäätuvate kojameeste vastu aitab külm õhk :D (https://otsetee.blogspot.com/2018/03/jaatunud-kojamehed.html)

Alla sain ka ilma teelt välja sõitmata, aga isegi neliveoga vingerdas auto teel kui lumevaaludest üle sõitsin. Reaalselt värisesin seal roolis, endal nina vastu esiklaasi :D Ma saan aru, et seal pole tegelikult midagi väriseda, sest juhul kui ma kuhugi kinni jääks, on mul raadio ja ilmselt ei peaks ma viit minutitki ootama enne kui keegi mu välja tõmbaks, aga adrenaliin oli ikka üleval. Ja ma tean, et teeolud ei saanud olla maailma kõige hullemad, sest mitte iga kord ei saa nad omal käel sinna üles sõidetud, vaid lumesahk sõidab kaks kõrgemat kurvi autodel ees. Nagu mini-kolonn vms. Nii et ilmselt oli see ainult treeningsõit eesootavateks lumetormideks... 

Kolonnis üle mägede sõitmine on asi, mida ma ise siiani teinud ei ole, aga mandril on kohti, kus väga tihti talvisel ajal niimoodi mägiteel sõidetaksegi. Kindlad kellaajad on, millal kõik koos lumesaha järel starditakse. Kui esimest korda sellest kuulsin, ei saanud ma lihtsalt aru, kuidas saab olla nii halb nähtavus?! Seda on võimatu ette kujutada või selgitada, kui hullu segadusse aju satub olukorras, kui kogu vaateväli on lund täis, sa ei näe hetketi mitte midagi ja siis jälle päris vabalt 20m ning ei saa aru, kas liigud alla või üles, kiirusest rääkimata. Kõigele lisaks ei olnud näiteks tänase juhtumi puhul isegi tegu mingi erilise tormiga - tuult oli ilmateate järgi 15m/s. 

Eks ma siis edaspidi võtan seda hoiatusena, kui taban end mõtlemast "käin kiirelt ära"-mõtet... Ilmselt on kuskil halb ilm või midagi.

Riietumisest arktikas

Aitasin paar päeva tagasi ühel töökaaslasel koeri sõita ja et see oli tal selle hooaja esimene kord lumel treenida, siis kurtis ta kuidas siit-sealt külmetab, suusaprillid on puudu, nuga kadunud jms. Et rutiinid pole veel paigas. See "riietumisrutiin" on tegelikult üks üldlevinud harjumus, mis aga turistidele alati veider tundub. Nii et ma mõtlesin et kirjutan sellest natuke.

Nimelt igal üleminekuhooajal kulub paar matka kuni nädal, et leida riided ja varustus, mis on mugav, soe, kerge, ei aja higistama.... etc. Vastavalt sellele, millega parasjagu tegeled. Näiteks jalgsimatkaks liustikukoopasse on mul seljas kaks kihti pikka sooja pesu, kampsun ning koorikjope-ja püksid. Millised soojapesukihid ja kampsun ei ole loomulikult mingi juhuslik asi, vaid hoolikalt testitud ja mitme katse ja eksituse (loe: ligumärjaks higistamise ja külmumise) läbi välja selgitatud. Ning kui see "set" riideid on oma tee minu selle hooaja garderoobi leidnud, ei vaheta ma neid väärtuslikke elemente hooaja jooksul peaaegu kunagi. Pesen muidugi, tõsi küll. 

Sama kehtib ka muu varustuse kohta. Kõik on hoolikalt optimeeritud ja tagab mugava olemise ka kõige hullemates oludes. Näiteks on mu matka-raudvaras neopreenist mask ja väike joogitermos, mis seljakoti rihma küljes ripub. Alati samad aluskihi-kindad. Spetsiaalselt matkamisele pühendatud villased sokid, mida ma muuks trööpamiseks ei kasuta. Alati sama teleskoop-matkakepp. Ning sellist asja naljalt ei juhtu, et ma mõnel suvalisel kolmapäeval äkki jätan termose maha ja võtan veepudeli. Nii tekib kohe risk ebamugavaks matkaks ja võimalus, et tähelepanuressurss kulub janusele olekule või külmetamisele ja väike rutiinne matk liustikukoopasse on päeva lõpuks kümme korda väsitavam ja seda ma ei taha. Rutiinid tagavad mulle mugava matka, ma tean et ei külmeta, asjad funktsioneerivad nagu peab ja toimivad koos. Ja kui te arvate, et mina olen ebaharilik kontrollifriik, siis võin kinnitada, et kõik giidid ja musherid teevad sedasama nagu mingit kirjutamata reeglit järgides. Täiesti tavaline on sügisel kuulda: "Ma pole oma talvisele "set'ile" veel üle läinud." :D 

Kui on soojem, siis mul see rutiin nii kivisse raiutud pole, aga alates mingi... -10 kraadist kindlasti.

Tundub normaalne, aga samas natuke veider ka. Vähemalt turistid on üllatunud sellest kuuldes. Tsivilisatsioonis ju vahetatakse riideid suisa lõbu pärast, mitte funktsioonist lähtuvalt! 

Kuidas trenni tegemise eest palka saada?

Ühel esmaspäeval sain kauaoodatud teate, et tööd ehitusfirmas rohkem pole, aga kui midagi tekib, siis helistatakse. Läksin koju väikse plaaniga nüüd oma polaarööks plaanitud asju tegema hakata ja eriti ei jõudnud veel mõelda, et olengi jälle töötu. Giidifirmasse andsin teada, et olen 100% olemas, aga ega sealgi eriti miskit toimu. Mu esialgne plaan oli lihtsalt teisipäeval poole lõunani magada ja siis vaatama hakata, mis saab või ei saa.

Teisipäeva hommikul kell 8 äratas mind giidifirma manageri telefonikõne. "Poole tunni pärast oleks vaja 7 inimesega jääkoopasse minna, äkki viitsid? Seitsmele kliendile ei tahaks ära öelda." 

Niipalju siis magamisest. Tormasin sinna koopa poole, grupp oli äärmiselt tore ja kõigega rahul. 

Pärastlõunal koju jõudes sain uue telefonikõne. "Satelliidijaamas oleks vaja lund eemaldada, paar tundi päevas, iga päev, võimalik et kuni lumehooaja lõpuni."

!!! Jaa! See lumetöö on ideaalne lihtsalt! Mul ei ole vaja kusagil teatud arv tunde täis tiksuda, vaid ma teen oma vajalikud satelliidid puhtaks ja lähen koju. Samas saan ka matku juhtida ning koos giiditööga annavad need mõned lumetöötunnid päevas ka piisavalt okei sissetuleku et madalhooaeg siin üle elada. Samas on mul rohkem vaba aega, millest ma olen natuke puudust tundnud. Selles suhtes et raha on tore asi küll, aga ma valin igal juhul töö, mis mulle meeldib ja veidi rohkem vaba aega, selle asemel et rabada nagu hull mingi nõmeda asja ja suurema sissetuleku pärast. Muidugi eriti hea on, kui saab kõike - piisavalt suure palganumbri, vaba aja ja meeldiva töö! :D

Niipalju siis töötu olemisest ja polaaröö-asjade tegemisest... 

Milles see lumepuhastus siis seisneb? Siin on suur satelliidijaam, Svalsat, kus on ligi 100 satelliiti. https://en.wikipedia.org/wiki/Svalbard_Satellite_Station

Nende kuplite pealt tuleb kupli keskele kinnitatud köie abil lund eemaldada, sest väidetavalt halvendab lumi signaali. Satelliidid on väga erinevad, mõni on 5m, teine 20m kõrge. Minu ülesandeks ongi seal köiega vibutada ja võimalikult palju lund alla saada. Nagu minilaviinide esile kutsumine, väga lahe ja päris hea trenn. Pulss on ikka kogu päeva üleval nii et hiljem enam trenni pärast pead vaevama ei pea.

Trennidega ongi viimasel ajal selline lugu, et treeningust rohkem energiat kulub mul kogu päev muretsemisele, mis trenni ma täna tegema peaks ja mõtlemisele, kuidas ma ei viitsi seda teha(aga peab ju)(sest mul on mingi vana harjumus mõelda, et muidu ma lähen paksuks). Nii et ma olen väga rahul, kui on rohkem lund ja ma saan täiesti arvestatava füüsilise aktiivsuse töölt kätte. Sama lugu matkadega. Tore ju kui "trenni" tegemise eest palka saab.

Jõusaalis on nii keeruline käia tänapäeval, et see on täiesti ära vajunud. Nad lasevad 12 tk korraga sisse, aga kuna pole mingit broneerimissüsteemi, siis peab elavas järjekorras ootama, kuni keegi jõusaalist välja tuleb. Mis tähendab, et trenni mineku, ootamise ja treenimisega võib kuluda 3 tundi... Pealegi ei ole siin väikelinnas jõusaalis käimine ikka see, mis ta varem Tallinnas oli. Ma ei teadnud aastaid, et ma olen nii väliselt motiveeritud oma trennidega. Endale ikka tundus, et käin trennis, sest mul on kujunenud hea harjumus seda teha ja ma teen seda ainult sisemistel põhjustel ja et mulle meeldib. Sittagi! 

Alles praegu saan aru, et ma olen trennis käinud täiesti jaburatel välistel põhjustel: 

-seltskonna pärast; 

-selleks, et ilusaid trenniriideid kanda ja end peeglist vahtida; 

-et olla heas (visuaalses) vormis mingiks võistluseks või ürituseks; 

-et kaalus alla võtta ja riided seljas normaalsed välja näeksid; 

-et treenida võistluseks; 

-et parandada oma sooritust ja olla kellestki parem/võimekam; 

-et keegi kiidaks mind hea soorituse eest

-Rühmatrennides käisin selleks, et keegi teine veaks mind raskest treeningust läbi neil päevadel kui ma ise ei viitsi. 

Null sisemist põhjust ühesõnaga! Ma ei tee trenni selleks, et ennast hästi tunda, sest ma olen niigi piisavalt aktiivne ja trennist saadav enesetunde muutus on ähmane. Ma ei tee seda selleks et tervem olla või terve püsida. Saan aru küll, et peaks, aga reaalselt ma arvan et selleks peaks surm silme ees olema kui ma ainult tervise nimel trenni teeks. Ja siis ma ka pigem vahetaks tööd või teeks muu elustiilimuutuse. Mu ainus motivatsioonikübe on lootus, et me kolime siit kunagi ära ja ma ei taha olla liiga kole, et mujal elada. 

Svalbardil on kõigil absoluutselt täiesti suva kuidas keegi välja näeb. Kõigi nende riidekihtide alt ei näe keegi iial su kõhulihaseid ega triitsepsit. Tagumik võib tselluliiditada, sest matkapükste all on alati vähemalt üks kiht villapesu. Jõusaal nagu ma mainisin on väike ja igav ning seltskond kellega end võrrelda puudub sest võistlused puuduvad. Ja millegipärast ei pakugi võrdlemine enam üleüldse huvi, kuna ma olen hakanud arvama, et ma olen täiesti normaalne. Ma ei tea miks, aga ma ei näe isegi enam neid motiveerivaid vigu oma keha juures, mis mind varem trenni tegema panid. Kõik on okei. 

Poleks arvanud, et ma jõuan sinna punkti, kus ma olen kõigega rahul ja siiski ei ole sellega rahul. Võimalik, et asi on selles, et ma olen saanud kanda juba viimased 1,5 a AINULT neid riideid, milles ma end mugavalt ja ägedana tunnen. Võimalik, et selles on mingi seos rahulolutundega. Kes oleks osanud arvata eksole... 

Aga samas on kuklas ikka see igapäevane muretsemine, et "peaks" trenni ära tegema. Ma ei tea enam miks peaks, aga no..."peaks"... :D Võimalik, et ma lähen ja teen nüüd ühe trenni allkorrusel.

Liivatormist ja polaaröös mõtlemisest

Vahepeal oli siin jõhker liivatorm, ikka pea kaks nädalat puhus ja keerutas Adventdalenist jõemuda taevasse. Sügiseti on sellised liivatormid siin tavalised asjad, ehkki Norra riigitelevisioon tegi mingi paanikat külvava uudisnupukese, justkui liivatorm nii kaugel põhjas oleks ebaloomulik. Sugugi mitte! Tegelikult on see pea igas turistide infovoldikus kirjas ja midagi imestada ka ju pole, et kõrbes liivatorme esineb.

Mis ei tähenda, et see mingi meeldiv asi oleks... Ma õnneks pidin ainult ühel tormipäeval Adventdalenis tööd tegema - puurisime lumevaiu teeservadesse. See torm on ikka selline, et astud autost pooleks minutiks välja, kapuuts ninani ja buff silmini, aga ikka krigiseb pärast liiv hamba all ja kõik muud pilud ka tolmu täis. Mõni käis lausa tolmumaskiga õues ringi. Ma nii ekstreemseks ei läinud, et maski kannaks, passisin lihtsalt rohkem kodus ja kaks rehvi vedamise trenni, mis oleks pidanud õues olema, asendasin jooksulindil liikumisega.

Mu värskelt pestud auto näeb lihtsalt kohutav välja! Masendav, isegi kui mudas ei sõida, lendab muda tuulega auto külge.

Pidime mõned vaiad ka üles satelliidijaama viima ja seal oli liiva asemel puhas lumetorm. 32m/s aga siiski oluliselt meeldivam töö-ilm.

Tunne on täitsa talvine juba. Karge, pime, kergelt lumekirmene. Just rääksime D-ga, et see on tore, et pimedaks läheb, siis ei pea kogu päeva üles ärkama. Tegelikult muidugi ärkad ja käid tööl jne, aga samas nagu ei ärka ka... Pimedusega on selline turvaline, varjuline, privaatne ja rahulik tunne. Ja kui kuskil on juhtumisi plekk, siis pole sellest hullu. (Okei, Svalbardil pole nagunii hullu, aga pimedas on eriti suva.) Lisaks on mu aju ka vist viimaks ära harjunud, sest eelmisel aastal kujutasin ma automaatselt järgmisele päevale mõeldes ette, et on valge. Nüüd enam ei ole - kui mingit tegevust plaanin, siis mõtete taustal on ikka realistlikult pime. See on hea. Natuke nagu siis kui kõneled igapäevaselt võõrkeeles ja avastad ühel päeval, et ka mõtled selles keeles. Tunduvalt kergem on elada. No vot, ma vist olen hakanud polaaröös mõtlema.

 

Liustikukoopas ja rehvi vedamas

Möödunud pühapäeval loojus siin sel aastal viimast korda päike ja sobivalt oli samal päeval jääkoopa matk, kuhu ma assisteeriva giidina kaasa läksin. Matkasime koos toreda Poola paariga, kes olid küll üliaeglased, aga tundusid liustikul uudistamist sellevõrra rohkem nautivat. Need värvid taevas olid ka muidugi imelised! Endalgi oli tunne, et tahaks iga sekund pilte teha. Suht tegingi, kauaks seda valgust ikka veel on :D

Sel aastal on meie jääkoopahooaeg hiline, sest tavapärane koobas Larsbreenil on kehvasti ligipääsetav ja kohati lausa ikka veel põhjast märg. Seega oleme pidanud midagi muud leiutama ning jalutanud ringi naaberliustiku, Longyearbreeni sulaveekanalites. Need pole küll pealt suletud nagu koobas ega ka mitte 15m sügavad nagu koobas, aga põnevad siiski, eriti inimestele, kes pole kunagi sellisel liustikul käinud. Loodame, et viimaste päevade külmad ilmad on õige koopa siiski kasutuskõlblikuks muutnud ning järgmisel nädalal saame seda kasutada. 

Samas on olnud äge mõningaid täiesti uusi koopaid avastada. Veidi kõrgemal mäenõlval on suviti mõned minikanjonid ja väikesed kosed, mis neid kanjoneid uuristavad ja meie õnneks on need sel aastal imelisteks koobasteks jäätunud. Kui liustikukoopad on nagu sulaveekanalidki tavaliselt triibulise ja suuremas osas läbipaistmatu jääga, siis need jäätunud "ojad" on paljudes kohtades täiesti selged ja läbipaistvad. Vahel on peaaegu meetri sügavusele seina sisse näha. Lisaks igasugu mullid, erinevad kivimid, erinev jää struktuur. Nagu need klaasist puhutud vidinad, mille sees on ilusad mullid või loomad :D No imeline lihtsalt, isegi giididele! 

Päevasel ajal kui valgus läbi paistab, näib jää sinisena

Õhtupoole on head pilti keerulisem saada, kui just kaamerat ja statiivi vedada ei viitsi

Kujutage nüüd seda ette koopa laeaugust paistvate virmalistega!

Nybyen. Siit algab liustikumatk

Esimene tõus võetud liustiku suunas ja vaade linnale

Kuldses kumas on kõrgeim tipp Nordenskioldtoppen. Oi kuidas oleks tahtnud sel hetkel seal tipus olla!

Oli enam-vähem viimane päev, kui lumikate veel puudus ning sai vaadelda päikese toimel tekkinud "sun cups'e" ning seda kuidas need praeguseks liustikult alla puhuva tuule mõjul pikaks merepõhjamustriks on venitatud

Niimoodi võib see mägi veel meeldimagi hakata!

Sulaveekanalis

Järgmine päev pärast tööd juhtisin seda matka üksinda ning leidsime veel ühe uue koopa. Põnev et siin kõik nii palju muutub ja samad rajadki on aasta-aastalt erinevad. Muus osas oli suhteliselt tuim tampimine kuni koopani, sest väljas oli juhtumisi 16m/s tuul, tajutav temperatuur -23 ja pimedas eriti midagi näha polnud kui ainult silme ees ringilendavat tuisku. Koopas oli selles suhtes hea, et ei puhunud. Läbi kerge tuisu nägime ka päris aktiivseid virmalisi otse pea kohal.

Giiditööst vabadel õhtutel olen kergelt madala pulsiga kummi vedanud. Tunnen et madala ühtlase pulsiga tiksumisest on mu südamel puudus ning kuna ma joosta siinseid asfaldiringe ei suuda, aga rehvivedu tundub palju mõtestatum tegevus, siis seda ma ka teen. Mine tea, mis kevad toob, äkki saab kelgu ja suuskadega midagi ette võtta..