4. jaanuar
Ärkan puruhaigena! Otsustan siiski kõndida u 5km Kose-Uuemõisa, kust läheb buss Tallinna. Pealegi võib ju vahepeal juhtuda, et läheb paremaks. (Narr! Järjest hullemaks läheb!)
Valin rattatee, sest kahtlen, kas metsarada on kelguga harjumiseks hea koht. Õige otsus, kelguga on suured jamad. Kes see idioot mulle selle mõtte pähe pani, et aisad peavad jäigad olema?! Kelk ei püsi üldse rajal ja läheb isegi sirgel teel ümber. Jäikade aiste tõttu ei saa ma seda tagasi teele keerata, vaid pean enne puusavöö lahti võtma või aisad küljest. Lund tuiskab korralikult näkku, nõrkusetunne läheb hullemaks ja kilomeetrid venivad nagu härja ila. Lõpuks kella 10:45 paiku olen suutnud end Kose-Uuemõisa vedada ja mingi ime läbi tuleb kohe buss. Külapoest ostetud saiake ja energiajook hambus jooksen bussile ja tundub, et õigel ajal, sest enesetunne läheb seal nii halvaks, et on raske ette kujutada, mida ma veel hommikul seal lumetormis tegin.
Tallinnas teen suure vea taksovalikul ja mulle sattunud juht on mu hetkeseisundit arvestades ilmselgelt liiga jutukas tüüp. Miks klienditeenindajad üldse arvavad, et on viisakas pidevalt midagi rääkida? Maailma pikim taksosõit Balti jaamast koju. Löön kelgu jalaga keldrisse ja vajun kolmeks päevaks voodisse. Ainus mõte järgmistel päevadel on "jumal tänatud et ma metsas ei ole".
No comments:
Post a Comment