39. päev Lõunatipu - Tellingumäe 27km

9. veebruar

õhk -13, päike

Tuul 0 m/s

Start venib, sest teen gaasi säästmise nimel ka hommikul lõkke üles ja söön korralikult kaks potitäit putru pähklitega. Lõunaks on kommi ja maksavorsti leivaga. Hommik on ilus ja härmas, õhk seisab nagu ikka selle matka ajal. Siinne mets tundub väga liigirikas loomade poolest. Infotahvlite põhjal elab siin peaaegu kõiki Eesti imetajaid. Naha küla juures lahkneb mu kaardile märgitud rada siltidest ja pressin põllul traktorijäljes sest nii on otsem - ega 27km pole naljaasi.

Teele jõudes hakkab ikaldus pihta: kruus ja liiv on välja sulanud, kelgu tõmbab vingerdama, veaks nagu atra läbi kruusatee järel. Valikut ka pole, ainult lootus, et metsateel on olukord parem. Käin põllult põllule, kus võimalik, aga kruusa on ikkagi liiga palju ja kelk on sigaraske. Kõige hullem on muidugi taluda fakti, et süüdistada pole halvas inseneritöös kedagi peale iseenda. Kui praegu neid alumiiniumjalaseid ei oleks, lõhuks küll natuke põhja, aga liikuda oleks vähemalt inimlik. 

-10 kraadi on päikese käes atra vedades nagu suvekuumus. Pidev ebaregulaarne jõnksutamine hakkab puusadele, lihased valutavad, korralik sport ikka. Tõenäoliselt on tegu kõige raskema päevaga, mis ma endale aastate jooksul vastupidavusspordiga tegeledes korraldanud olen. Ja hetkel EI aita raskuse talumine mind paremini edasi. On selge, et nii ei saa jätkata, sest nagu näha on siinkandis tunduvalt vähem lund. Tahaks kelgu siiski vähemalt lõkkekohani vedada ja siis maha jätta. Ei saa ka viimastel päevadel end lõdvaks lasta...

Taheval on pikk peaaegu sirge lõik metsateed, mis jumal tänatud on vahelduseks enam-vähem kelgutatav. Teel vedeleb surnud kanasuurune lind, verise kuklaga. Korraks kaalun, kas peaks ta ära küpsetama, aga otsustan siiski, et mõnele rebasele võib see toidukord rohkem ära kuluda. Mets on tõeline orienteeruja unistus. Kunagi sai siin treeninglaagris käidud ja Taheva kandist on sooje mälestusi.

Viimane asfaldilõik enne laagrit. Loojuv päike ja Mustjõe lammil söövad härmas veised moodustavad idüllilise pildi, mida lõhestan mina oma kõrvulukustava kelguraginaga mööda asfalti edasi venides. Sillal seisab onu, oli kaugelt seda lärmi kuulnud. Külauudistepaus – nädal tagasi käis külas kolm hunti, kevadise suurvee aegu saab onu majja kanuuga ja joogiveeks kõlbulik allikas on näed seal tumedama põõsa all. „Ah et 800km kõnnitud? Siiakanti satub sellist rahvast jah, alpinistid on alati siin trenni teinud, väljas -28 ja nemad magavad telgis...“

Enne laagriplatsi on korraks tihedalt kõrgusjooni. Lõkkepuid tehniliselt nagu oleks, aga 30cm läbimõõduga ümarpalke on pakukirvega „veidi“ keeruline peeneks lõhkuda. Õhtusöök tuleb priimusel ja see on ka viimane kord seda kasutada, pakin kõik, mida viimase 1,5 päeva jooksul vaja ei lähe kelgule ja peidan metsa. 

Kott lõkkeplatsil

Kõik jõed on sellised, juua ei saa

Jälitavad

Mis lind see on?

Tellingumäe lõkkekoht