28. päev Peri - Liipsaare 34km

28. jaanuar

Hommikul on nii hea ja soe magada, et jääme liikuma hakkamisega pool tundi hiljaks. Uurime kaarti ja plaanime jooksvalt päeva käigus otsustada, kas läheme Liipsaarele välja või piirdume Leevi lõkkekohaga, kuhu on 20km. Täna püüame igast võimalikust kohast lõigata. Kohe laagriplatsi juurest tundub saavat otse kruusateele Peri küla juurde. Proovime. Alguses on teerada, koprapesad, isegi terviserada, siis jätkub tee jõelammi mööda lumises kitsejäljes. Üle jõe saame mööda mahalangenud puid, mutta vajun ainult korra. Sai selline tüüpiline meie moodi „lõikamine“, millest jääb hoopis ägedam mälestus kui tähistatud rajast, ehkki tegelikult ei pruugi ei aja ega energia mõttes tegu olla otseteega.

"My most memorable hikes, can be classified as shortcuts that backfired."

Satume taluhoovi, kus on keti otsas väike hirmunud näoga koerake. Seisab ja pöörab pilgu kõrvale, ise kordamööda külmunud käppi tõstes. Inimestest pole kippu ega kõppu. Üldse tundub nagu osad koerad oleksid täiesti omapäi keti otsa talvituma jäetud. Enamik jaksab siiski päris kõva häält teha, seega nälginud nad vist ei ole.

Sven avastab, et möödume tema sõbra suvilast ja teab sealt hoovist kohta, kust üle põllu ja läbi metsa otse Saarjärveni lõigata. Teeme seda, sest vaikimisi on kujunemas plaan, et läheme ikka Liipsaarele, seal on küttekoldega onn ja selle nimel tasub pikem päev teha. Aga mitte liiga pikk.

Lõikamine õnnestub, sööme rosinaid. Ma olen õppinud ühekaupa rosinaid sööma! Vähemalt midagi on sellest matkast kasu olnud. Saarjärve servas teeme kiire sirutuspausi, Kogerjärve ääres lõuna. Teed lähevad Kogerjärve ümbrusest alates järjest libedamaks. Suure kotiga liikudes on päris väsitav ja aeganõudev pidevalt jalgealust otsida ja tasakaalu hoida. Kukkuda 30kg-ga tõesti ei tahaks, liiga suur on tõenäosus kui mitte jalg, siis vähemalt matkakepp murda.

Otsustame nüüd kindlalt, et lõikame pärast Lichtensteini üle põllu ja siis jõuame kindlalt onni, seega Leevil vaatame niisama ringi. Samuti küttepuudeta, aga suvel ilmselt väga mõnus paik, kõrgel Võhandu jõe kaldal.  Paneme hoogu juurde, aga pause lipsab ikka sisse. Kahekesi on kõndimine aeganõudvam: üksteisest on vaja pilte teha, teineteise järgi on vaja oodata, sest keegi käib kogu aeg pissil, kaardi vaatamiseks on vaja ühel meist millegipärast seisma jääda. Täitsa teistmoodi on ikka see kõndimine ja aega väga arvestada ei oska. Suurema grupiga matkaks vist sama loogika järgi õhtul kella 22-ni.

Lichtensteini lõikamine läheb nii, et üle põllu läheme suunda hoides reljeefi järgi, aga metsarada, mis kaardil, ei leia kuskilt. Mets on seal rohkem nagu raba noorte peenikeste puude ja sookailu täis kõrgete puhmastega. Kõige selle taustal udu, ja tihedad pilved. Omamoodi äge on sealt läbi minna, ilm on täiesti tuulevaikne ja hämar udune mets kõikjal täpselt ühesugune. Kui silmad kinni paar tiiru teeks, ei saaks üldse aru kuhu minna. Kusagil seal hakkab Svenil põlv valutama, mis tempot ja tuju kõvasti alla tõmbab. Lisaks on onnini viiv tee 4 km lausjääd. Läheb pimedaks. Maas on mingid jäljed, arutleme, kas keegi võib onnis ees olla. On laupäev, seega võib. Aga võiks mitte olla. Soundtrackiks on „Orava luukere“. Millegipärast tulevad matkates alati mingid kummalised laulud meelde. Vaidleme kui vanaks oravad elavad.*

Parklasse jõudes sõidavad kaks autot just minema, aga teised kaks seisavad edasi. Lõkkeplatsil on mingi seltskond, pimedas eriti kedagi ei tuvasta, aga saame nii palju kaubale, et mahume kõik sõbralikult onni ära. Nagu pärast selgub, siis Liipsaare onni juures ei olegi lubatud telkida. Väga kummaline, maa tundub sobivat, ei ole turbasammal ega käpaliste kasvukoht vms. Ja huvitav mida inimesed siis tegema peaksid kui jõuavad näiteks -20kraadisel talveööl kohale ja onni ei mahu?

Hiljem onnis selgub, et seltskond on tore ja üks neist on koguni mu kunagine orienteerumistrennisemu Liisa! Vähemalt 15 aastat pole näinud! Sellised kohtumised on üks mu reisimise/rändamise selgitamata fenomene. Nimelt juhtub seda kogu aeg, et kohtan inimesi, keda pole ammu näinud, aga kes on millegipärast meelde jäänud! Tundub, et vaba elu vallandab meeleseisundi, mis tõmbab huvitavaid inimesi ja olukordi ligi. Ja selleks ei pea kuhugi kaugele minema. Võid elada samas linnas ja käia samu teid pidi ja kuude kaupa mitte kedagi tuttavat näha, ja siis lihtsalt mõtlemist muutes, kohal olles ja lõdvestunud vaimuga maailma vaadeldes, on samad kohad seiklusi täis, kõik on tähenduslik, kõike märkab paremini. Reisimine või matkamine lihtsalt aitab seda mõtteviisi saavutada.

Onnis on igatahes soe ja mõnus, kohalejõudmise nimel tasus pingutada, sest siinsed taastumistingimused ei anna telgiga võrrelda. Mahume kenasti kõik ära. Või tegelikult...mina isegi ei tea, kuidas me sinna mahume, sest kustun juba kella kaheksa paiku. Sünnipäevapeod ja sotsialiseerumine kahjuks ei ole mu unest tugevam.

*Oravad elavad 7-aastaseks