Viimane nädal on näidanud, et isegi kõige suurem rändur võib enne suurt väljakutset tunda diivani kutset ja kiusatust ahju taha logelema jääda. Mõnikord on linnas autost poodi kõndides nii külm ja vastik, et küsin endalt, kas ma olen lolliks läinud, et arvasin end selle matkaga hakkama saavat. Mis linnas, isegi kodus istudes on külm! Järgmisel hetkel aga kõnnin end soojaks, vaatan valmispandud varustuse kuhja ja külmatunne asendub üle selja jooksva judinaga, meenutusega sellest, et ma hakkan kohe-kohe midagi lahedat tegema.
Ettevalmistustest...
Kuna ma lähen matkama üksi, siis on turvalisus läbi mõeldud.
- Suures plaanis on Eesti jagatud kaheks: Nõva - Taevaskoja, mille jooksul saab Sven häda korral kohale sõita ning Taevaskoja - Ähijärve, mille vastutavaks isikuks on Sveni isa. Peamised "hädad" saavad olema varustusega seotud, nt midagi välja vahetada või lisaks tuua.
- Kaasas on iPhone, akupank ja nuppudega varutelefon.
- Pimedas autoteedel liikumiseks on varutud vilkuvaid punaseid ja valgeid lambikesi ning helkurvest
- Agressiivsetele külakoertele võtan kaasa pipragaasi
- Iga päev kell 12 sõnum järgmise lõkkekoha asukohaga ja kell 20 kontrollkõne Svenile
Mitte et ma tegelikult arvaks, et Eesti on nii hirmus ohtlik, lihtsalt mulle meeldib kui on toimiv back-up... Mingi kõrgtööde mõtteviis vist.
Kindlasti on väga raskeid hetki tulemas nii vaimselt kui füüsiliselt. Päevi, kus ma ei viitsiks sammugi astuda ja külmi päevi, kui kõik on ebamugav.(Ma olen kohutav külmavares!) Väsitavat pimedust, halba ilma, rutiinset toitu, hõõruvaid saapaid, üksindusehirmu...
Aga äkki on ka jaanuari roosasid päikesetõuse ja mööda metsa kappavaid karusid ja hunte!
Isegi kui miski ei vasta ettekujutusele (mis ilmselt juhtub), on juba iseenesest metsas elamine ja liikumine asjad, mida ma alati naudin, kõik muu on boonus.
Eks põhjuseid rännata ole veel palju, aga mida ma siin ikka põhjendan. On ju ilmselge, et igaüks tahaks nii vingele matkale minna! :)
No comments:
Post a Comment