14. päev Kalajärve - Matsimäe 22km

14. jaanuar

Millalgi enne 9-t toon võsast magamiskoti ära.

Tee viib Noku lõkkeplatsi laavuni ja läbi Kakerdi raba. Rabas teen esmatutvust laudteel kelgu vedamisega. Esialgu tundub võimatu, püüan kelku täpselt laudteel hoida, aga see tõmbab tempo alla 3km/h ja on äärmiselt närvesööv. Lõpuks annan alla ja lasen kelgul joosta poolviltu, üks jalastest laudteel, teine maas. Sel viisil peab ainult umbes 10 korda km jooksul ümberläinud kelku õigetpidi tõstma. 

Pikalt on meil rebasega ühine tee. Tegelikult on kahju, et mu praegune liikumisviis nii palju lärmi tekitab, loomade nägemise võib vist ära unustada. Pärast raba tuleb pikk metsatee ja Napu lõkkeplats, kus teen lõuna. Napul oleme kunagi Sveniga ööbinud, praegu aga näeb see koht tõeliselt armetu välja – suurest metsast on alles jäetud umbes 30x30m lapike puid lõkkekoha ümber, muu ümbrus on lageraiutud.

Kruusatee teeb 13 km jooksul veel kaks pööret enne Matsimäe karjääri. Millegipärast tundub nagu need kaks pööret oleksidki päeva teise poole kõrghetked, eilne pikk päev on veel jalgades. Viimased km Matsimäeni tulevad aeglaselt ja ei taha kuuldagi veel 7km läbimisest Simisaluni (see oli eilne plaan).

Matsimäel nostalgitsen veidi. Lumel on mingi KV masina jäljed ja Samelini saapamuster. Meenub rühmaparameedikute lõpurännak, mille ööbimiskohaks sama lõkkekoht oli. Olid tolle aasta ainukesed kaks külma päeva ja rännaku motoks oli „Õige sõdur külmetab, enne kui midagi tegema hakkab!“ Tõepoolest on meeles, et kogu aeg pidi midagi ootama täpselt nii kaua, et ikka korralikult külm hakkaks.  Olin tookord pointman ja sain kaarti lugeda, rms Sermann murdis raske kotiga jääl kukkudes jalaluu... Seekord ei pea külmunud telki DAF-i summutitoru juures sulatama, saan puukuuri lakka magama ronida.

Veega on kehvasti. Karjääris on küll suur järv, aga see on jääs ja vähestes kaldaäärsetes aukudes kubiseb kaladest, kes vee välimuse järgi otsustades sinna ohtralt oma elutegevuse jääke eritavad. Vesi on kahtlase vikerkaarevärvilise kihiga kaetud ja jooma nagu väga ei ahvatle. Lund aga napib ja seegi on sadanud vähehaaval, iga kihi vahele liiva kogudes, mistõttu sulatades jääb poti põhja igasugust kõntsa. Leian kotist ühe puhta torusalli ja kurnan keedetud vee läbi selle. No käib küll, tee või toidu sees vee värvi õnneks ei näe...

Täna on puid ja saab asju kuivatada. Jõuan laagrisse juba kell 14:50 ja aega on piisavalt, et veeta pikem õhtu lõkke ääres ja veidi taastuda. Loen sokkide kuivatamise kõrvale GoReisiajakirja Arktika numbrit. Raamatutest olen pidanud loobuma, sest need kaaluvad tunduvalt rohkem kui ajakirjad, pealegi saab ajakirjast loetud lehed välja tõmmata ja nii lähevad need järjest kergemaks. Raamatuga seda ju tegema ei hakka. Keegi küsis, kas ma tegelen õhtuti hingerännakutega. Ei, ma tegelen täiesti tavaliste igapäevaste asjadega. Teen lõket ja keedan süüa, kuivatan asju, helistan Svenile, passin natuke netis. Kui on külm, siis liigun ringi ja teen kätekõverdusi. Tavaliselt joon õhtuti hästi palju, sest päevasel ajal ma vett kaasas ei kanna. Ma ei vahi õhtu otsa mediteerides lõkkesse,  paigal istumiseks on nagunii liiga jahe. Ma olen endiselt samasugune, ehk täiesti normaalne. *võtab lonksu läbi buffi kurnatud hägust lumesulamisvett*

Stiilinäide laudteel kelgutamisest