4. veebruar
Hommikul käin
kohvikus kohvi joomas. Plaan oli ära oodata munamäe torni avamine, aga hommik
on nii udune, et pole mõtet torni ronida naaberpuu latva vaatama. Hommikune
kruusatee erineb kõigist eelmistest ainult härmas puude tõttu.
Kusagil Haanja
suusaradadel seisab lumesaan, mille ümber termosed tee ja toiduga ning kümmekond
suusatajat lõunapausil. „Tere“ vastu kutsutakse pikema jututa ligi ja pakutakse
teed ja sooje pitsasaiu. Küsitlemist ja imestamist on omajagu, enne minekut
poseeritakse ränduriga grupipildil. Päris tore juhus, 10min hiljem oleks lumel
lõunapausilistest ainult jäljed olnud.
Harimäel ronin
torni, Haanja on imeilus. Lõpuks saab ka päris talve, lund ja härmatist
nautida. Kusagilt tormab kohale kass ja asub end kiirustades mu säärte vastu
nühkima. Karv lõhnab tal suitsu järele nagu minulgi. Kui edasi lähen, tormab
järgi ja kükitab tõsise näoga ühe mu jälje sisse. Ilmselt rõõmustab praegu, et
ei pidanud lume sisse augu kaevamisega käppi külmetama. Lõpuks jääb siiski
taluõuele maha.
Minul jätkub libe
tee, udu, härmatis ja tuulevaikus.
Hakkan jälle ära väsima. Kas nüüd siis nii nõrk olengi, et 10km on jaksu
ümbrust nautida ja edasi tundub maastik must-valge filmi ja tee jooksulindina?
Vahepeal äratab ulgumine – malamuudikasvandus mitte hundid. Seekord ei saa keegi
välja ega ürita rünnata.
Rõuge! Koht, kuhu
Sveni ema vastu tuleb ja Võrru pessu ja ööbima viib! Juhei! Ronin
linnupesa-torni. Käin poes. Tarbin süsivesikuid.
Soe vesi on
i-me-li-ne!
 |
| Eesti kõrgeim mägi |
 |
| Laadimisvõimalus? |
 |
| Rõuge poe ees uut toodet proovimas |
No comments:
Post a Comment