Tuesday, February 21, 2017

8.päev Metsanurme - Saarte raba 28km

2. jaanuar

Hommikul on härmatis maas. Teen mõned süvalihaseharjutused ja teele. Alguses kattub tee Metsanurme-Kasemetsa looduse õpperajaga. Olen siin varem käinud ning tegu on huvitava ja mitmekesise u 10km infotahvlitega varustatud rajaga. Hea koht vabal päeval jalutamiseks. Soovitan Tallinna ümbruse rahvale!
Kruus ja asfalt jätkuvad. Teen korralikult iga 45 min järel pausi. Venitan jalgu ja teen mõned lihaseharjutused seljale. Vahepeal on pood ja tankla kohvik, kus ma kohvi joon ja saia söön ja kohvikupidaja paar sõna juttu ajan. Kevadel ja sügisel pidada matkajaid palju olema, nüüd talvel pole ta juba oktoobrist kedagi näinud. 

Jätkan rattateed mööda, et veidi lõigata. Paekna külas kohtan esmalt huvitavat kultuuriloolist rada ja seejärel vanadaami jalgrattal, kes nagu selgub, selle raja loomise peasüüdlane on. Proua avaldab nördimust, et tema rada RMK matkateel täies mahus sees pole. Rada on tõepoolest huvitav, aga raske kotiga pole just kõige toredam teha mingeid 3km ringe, mis jõuavad maanteele tagasi 500m sealt kust metsa keerasid. See on koht, kuhu kavatsen kindlasti tagasi tulla ja kogu raja ikkagi läbi käia! 

Põhjasõjaaegse katkusurnuaia müüride vahel leidub inglijuuste sarnast jääd, mis koos sammaldunud sünge metsaga surnuaeda vägagi hästi sobib. Edasi jätkub rada sügavas metsas, sisuliselt poolemeetrise muda sees metsamasinate jäljes. Raiesmikul teosammul matkakeppide najal koperdades, suur kott igal hetkel kuskile takerdumas, tunnen kuidas keegi jälgib. Vaatan ringi, eemal seisab põder ja paistab huviga inimlooma ukerdamist jälgivat. Küll nad on abitud kui metsa satuvad! Vahime tõtt, kummalgi pole kiiret, minul on ainult natuke napakas tunne. Kui liikuma hakkan, teeb põder heledate kandade välkudes vehkat, võttes põõsast sappa...  Kaks vasikat! Paistab et emal on õnnestunud minussegi natuke hirmu süstida, sest mulle tuleb meelde, et vasikatega põdrad võivad agressiivsed olla. Ehkki ei kujutaks ka parima tahtmise juures ette, et see loom oleks hakanud 100m üle raiesmiku kolistama, et minuga teha...ee no mida siis? 

Saarte raba serva kruusateele jõudes on õhus kerge bensiini ja inimeste lõhn. Pikemalt metsas elades hakkab selliseid asju muuseas väga hästi märkama. Veidi edasi minnes märkab kohati lõhutud jääd. Muid jälgi eriti ei paista, sest lumevaba maa on kõvaks külmunud. 
Eriti ei viitsiks küll mingeid inimesi kohata, pealegi jumal teab, mis kavatsustega nad siin suhteliselt külade lähedal tegutsevad. Üksi matkates olen ma selles osas veidi ärev kogu aeg. Ehkki kaine mõistus ütleb, et normaalne pätt ja pervert ei lähe metsa kedagi ootama, eriti külma ilmaga, vaid pigem passib seal tänavanurgal kust me linnas iga päev mööda käime.
Lõhnale lisanduvad selgemad jäljed ja kaks ATV-d koera ja lastega. Sõbralik rahvas, jooksutavad malamuuti.

Laagriplats on vanal taluasemel. Kolan ringi ja sorgin varemete vahelt välja rohelise sõdurikruusi, rohupudeli ja katelokijäänused. Selliste maast leitud lugude pärast mulle meeldibki mahajäetud kohtades kolada. Muidugi on võimalus, et keegi lihtsalt pani need asjad sinna, aga sama hästi on võimalik, et see talu ei jäänud vabal tahtel tühjaks ja et seal sama koha peal on nende asjade omanik lõunat pidanud mingil tumedal ajal, kus ei tuldud metsa niisama aega tapma ja vorste grillima.*

Teen natuke trenni, kõhulihased, kätekad jms. Õhtul hakkab lund sadama ja sajab kogu öö ja ma olen selle üle rohkem kui õnnelik!


No comments:

Post a Comment