36. päev Luhasoo - Luhasoo 5km puude järele

6.veebruar, 

õhk -23, päike

Tuul 0 m/s

Mõtleks, kui elakski nii, et ajal pole mingit tähtsust. Hommikusöögini läheb kaks tundi, aga see ei ole oluline. Ärkad, võtad kelgu, matkad üle lumise järve ja läbi raba puude järele. Päike tõuseb rabasaare tagant ja triibutab kaldaid rabamändide varjudega samamoodi nagu viimased paartuhat aastat. Kui puudega tagasi jõuad, on rebane üle järve käinud, natuke su jälgi mööda, siis laisalt jalgu lohistades paremale kaldale ära. Raiud puid. Vahepeal puhkad, kuulatad. Vaikus, ei tule kedagi. Saarel on metsavendade punkri jäänused. Kindlasti oli neil täpselt samasuguseid hommikuid.

Süütad kaminas tule, vahepeal on päike kõrgemale veninud ja palkseintele erkoranžid triibud tõmmanud. Kogud mätaste vahelt lund, värskelt sadanud külmailmalumi on kohev ja kuiv, pead mitu korda käima, et pool potti vett saada. Selleks ajaks kui vesi keema läheb ongi juba peaaegu lõuna käes.

Kaks päeva on mõnus puhata, rohkemast tüdineb ära. Peaks jahil käima või vahelduseks midagi kiiremat tegema.

Tööpäevade varjus on siin hea redutada, kedagi ei ole. Räätsamatkajad käivad ringiga ümber saare, vaatavad ühte teist järve. Ajaviiteks ajan hiljem nende jälgi. Onnis ei lähe liiga soojaks, sest maakividest korsten/soojamüür on pikatoimeline ja mul pole ka hädasti sooja vaja. Külm ja päike on fantastiline! Eriti pärast nädalaid kestnud udu ja halli, mis oli enam-vähem nagu kodukootud polaaröö.

Vähem kui nädala pärast olen tagasi maailmas, kus poti all kuumuse suurendamiseks peab nuppu keerama, mitte puhuma ja sooja saamiseks on radiaatorid, mitte kätekõverdused ja kosmonaudid. Selle osas on kahetised tunded.

Käin järvel vett loopimas. Jää praksumine on aukartustäratav. Esiti tundub, et kuskilt läheneb kõige loogika väliselt auto, siis muutub hääl püssikuuli või noole vilina sarnaseks ja lõpeb matsatusega mu kõrval mättas. See heli on nii ebalooduslikult vali ja intensiivne, et tekivad kujutlused mingitest vetevaimudest, kes müristavad :“Mida sa jaurad siin oma veega, sa oled nii väike, haavatav ja tähtsusetu.“ Päris äge oleks jääl ööbida ja telgi all selliseid hääli kuulda.

Kuu on kogu päeva saare kohal oodanud ja kohe kui päike ära vajub, hakkab mändide alla kuldsete triipude asemele hõbedasi vedama.

Alustan blogimist esimestest matkapäevadest.