17. päev Tamme - Võlingi 27km

17.jaanuar

Õhk -2, pilves

Tuul 1m/s

Täna tõuseb isegi päike üle tüki aja. Tõuseb ja kaob kohe samade madalate hallide pilvede alla, mis juba kolmandat päeva taevas ripuvad. Tegelikult ei saa ilma üle kurta. On parajalt soe, aga mitte liiga. Tuult pole üldse, mis on põldude vahel kõndides hea.Päike ju võiks olla, aga ega kõike head saa ka tahta.

Kui eile oli varemete, siis täna on mahajäetud majade päev. Algab kohe kanalaga. Kui palju elusid on siin hoones röövitud. Järgmise kurvi peal on majades kolajate unistus – mahajäetud maja, kus kogu sisustus on samal kohal, kus see viimati käest ära pandi. Soolatops riiulil, sõel seinal, jope nagis, kingad esikusse ritta laotud. Ainult pool katust on sisse langenud.

Paar km edasi on järgmine maja. Riided ripuvad nagis lohakamalt. Remont on kuidagi ülejala tehtud ja räpakas. Linoleum laes? Tundub, et siin on naise käsi puudu olnud. Põrandal vedeleb lehekülg geiporno ajakirjast. No ilmselgelt. Otsustan, et nüüd aitab ja see oli viimane maja, kus aega raisata, muidu ei jõuagi Ähijärvele.

Viis kitse jooksevad üle tee. Üle pika aja loomad. Enne Koerut teeb matkatee müstilise põike kruusateelt raiesmikule ja kohe kruusale tagasi. Raiesmikul, nautinud kelgu üle risu vedamist, vihastan natuke. 

Koerus on mitu poodi ja Janune Kägu, mille leti taga seisev noormees on millegipärast minuga ülevoolavalt sõbralik. Tellin friikad ja lähen vetsu end kasima, mine tea, äkki on mul nägu tahmane või midagi. Ühtlasi broneerin üle-ülejärgmiseks ööks Jõgevale majutuse, sest tundub et varsti oleks mõistlik pesta ja varustust kuivatada.

Käin konsumis. Kelku ukse taha jättes veel muretsen, kui suur on võimalus, et keegi topib selle autosse ja sõidab minema. Kui tagasi jõuan on kelgul peotäis punaseid münte! Ma näen kindlasti pärast kahte nädalat metsas elamist natuke kahtlane välja, aga et nii hull... Panen hämmeldunult sendid taskusse. Kamp algklassipoisse seisab poe ees, üks lehvitab mulle ja siis kaovad nad poodi. Lehvitan ebalevalt vastu, vaatan selja taha – kedagi pole. 

Natuke hiljem ütleb üks väike tüdruk mulle kõva selge häälega „Tere!“ Ebatavaline. Paistab, et Koeru lapsed on haruldaselt viisakad. Ja üldse, inimesed on nii head mu vastu ja mida mina teen? Trambin nädalate viisi mööda metsi ja külasid, üksi, isegi makse ei maksa. Sellest päevast peale teen ma iga päev midagi kellegi heaks. Laagriplatsil raiun veidi rohkem puid, kui mul endal vaja, käimlasse jätan Eesti Looduse numbri, lõkkeasemelt korjan võõra prügi kokku ja võtan kaasa. Kui vähegi võimalik.

Edasi on pikalt põllud ja veel pikemalt mets. Kuulan muusikat. Hakkab tekkima see etapp, kus iga laulu sõnad tunduvad tähenduslikud. Läheb pimedamaks ja lisan sammu. Üllatavalt kerge on täna olnud, peab ikka rohkem pause tegema.Võlingi lõkkeplatsile jõuan napilt enne kui enam midagi ei näe. Õnneks on keegi puid toonud! Kirjade järgi siia ei tooda. Pakk tatart on ka varjualuse katuse all. Järjekordselt ilus koht, kuhu tasub tagasi tulla, et sealsed arvukad allikad üle vaadata.

Üle platsi paistab minevat põdra käigutee. Hea on valges kohale jõuda, siis jõuab selliste asjadega tutvuda. Kohe kui olen telki varjunud, trambib põder raginal läbi metsa kohale ja kui ma teda oodata ei oskaks, oleks ehmatus korralik.

Kanala

Kanala