8.veebruar
Õhk -20 kuni -10, päike
Tuul 0 m/s
Kuu on nii ere,
et öösel saab pealambita kohaliku matkarajaga tutvuda ja veelkord vaatetorni
ronida.
Kuna olen öö otsa
külmetanud ja varakult üleval, hakkan juba enne päikesetõusu minema. Täna on
kindlasti vaja poes käia, infovoldiku järgi juhtub see Metsavennal.
Teed on pikad,
päike kuumab lumel. Kelk leiab kruusateedelt üles iga väiksemagi kivikese ega
libise peaaegu üldse. Nälg on. Kõnnin silmad maas, et päike ei pimestaks. Tee
on kaetud lahtise lume terakestega. Nagu kohupiim! Mmm...kohupiim... Kusagil
mööda Läti piiri, silmapiirini põldude vahel kõmpides olen korraga tõeline
idioot, puhta lollakas. No kellel tuleks selline mõte ennast niimoodi piinata?
Miks, mida ma siin teen ja kellele see kasulik on?! Nälgin! Ja kasu saab
sellest tulevikus mu põlveliigeseid opereeriv ortopeed.
Tuleb Metsavenna,
kus on vana veski ja üle paisjärve viiv sild, mis on julgestatud trossiga järvekaldal kasvava puu külge. Näeb välja
nagu zip-line, aga sel juhul peaks maanduma näoli sillas. Väga huvitav
ja...turvaline? lahendus.
Eemalt paistab
kauaigatsetud pood. Paistab kuidagi mahajäetud koht. Uksel on silt, et täna on
müüja haige ja pood suletud! Ma ei saa enam kaugemale metsa ilma toiduta minna.
Googeldan lähima küla, Mõniste (8km), poode – jah, sealt peaks süüa saama, aga
sinna ja tagasi kõndimine tähendaks, et järgmisesse lõkkekohta ma ei jõua.
Teine pood on Lätis Apes (4km). Aga ma ei taha kuhugi kõndida peale Lõunatipu
laagriplatsi, mis mul plaanis on!
Poemaja uksed on
lahti ja sees istub külamees sellise näoga nagu ootaks midagi. Küsin ukse
vahelt ega siin juhtumisi veel mõnda poodi pole. Ei, lähim pood on Apes ja
järgmine Mõnistes. „No tänud, eks ma siis hakkan Apesse kõndima,“ olen ma murtud
ja hakkan ust sulgema. Läbi ukseprao pobisetakse järele: „Noh, poole üte ajal
tulõ muidugist see autolavka kah, säält saab ka süüa.“ Kell on 12:10!!!
Muidugi, ise ma küsisin ju POODI.
Koguneb veel
rahvast. Räägitakse puhast võro kiilt ja kõigest ei saagi kiire jutu käigus
aru. Lavka ootamine on lisaks praktilisele vajadusele ka sotsiaalne ajaviide ja
võimalus infot vahetada. Saan teada, et akna taga näitab kraadiklaas -21
kraadi, maal ei taha keegi elada ja et üks külameestest on Hunt. Vähemalt
mingit hunti ma sel matkal nägin...
Lavka saabub minutipealt, naised lastakse viisakalt
ette. Olen nõus sööma kõike, mis otseselt ei hallita või hamba all ei karju, lavka
peal pole väga valikut nii et maksavorst on täna vegan. Maailma suurima
irooniana sõidab samal ajal mööda tapamaja auto valge näoga veised sees
kõikumas.
Tarbinud poemajas
ohtralt komme ja pirukaid, tuleb end jälle kelgu ette rakendada. Väljas on
kerge õhu liikumine tekkinud, tuuleks on seda palju nimetada, ja see teeb
-21kraadi hirrrrmus külmaks, eriti kui tee juhtub varjus olema. Lõunatippu viiv
tee suundub lõunasse (ilmselgelt) ning metsa vahel saab samal ajal ilma mütsita
ja paljakäsi kõndida. Enesetunne on juba nagu normaalsel inimesel, Lõunatipp
saab vallutatud.
Põikan korra Lätti, seal on põlluservas ja kraavis ohtralt
hundijälgi. Mitu korda on karjaga käidud, põdra näritud puu juures ringi
nuusitud ja tihnikusse poetud. Kaalun hetkeks põllul olevasse jahitorni magama
minekut, aga lõkke ääres vedelemine meelitab rohkem. Pealegi tundusid vanad
jäljed.
Onnis süvenen
külalisteraamatute lugemisse aastast 2004 ja ei tunnegi end enam nii üksi.
Kusagil on veel matkajaid!
 |
| Kohupiimatee |
No comments:
Post a Comment