27.jaanuar,
Nüüd siis mõneks
päevaks kahekesi. Algus Taevaskojal on ilus, aga aeganõudev. Sven kannab
vahelduseks raskemat kotti ja on sinna ladunud klaaspudelis Jägermeistri ja
muud kola, mida ma hullupilguga jõllitan – LISAKAAL ju! Aga kui jõudu on, miks
mitte. Uudistame-pildistame igal pool ja teeme palju pause. Üllatavalt väsitav
on Põlvani kõndimine. Põlvas tähistus puudub, tegelikult linnades üldiselt
polegi väga tähistust nagu peaks kõik inimesed igal pool käinud olema. Me
õnneks Põlvat teame ja leiame poe ja kohviku. Vegantooted muidugi puuduvad ja
kuna ma ei ole huvitatud järjekordsetest friikatest, siis sööme tõeliste
seljakotirändurite kombel salaja kohvitassist oma müslit.
Pärast puhkust on
jalad korraga värsked ja samm kerge. Perile jäänud kilomeetrid lausa lendavad.
Lõkkekoht on hästi peidetud, tähistust jälle pole. Lõkkepuid ka mitte, selle
asemel on prügikott, mida keegi loom juba revideerimas on käinud. Suvel võib
see isegi kena koht olla, suurte kuuskede all oja ääres. Täna aga koristame platsilt
koerakakat, korjame puid (õnneks on seline mets, kus on palju kuivanud kuuski),
keedame teed. Nii hea on ikka kahekesi. Sven võttis sisetelgi ja kaared ka
kaasa, aga kuna on soe ja me oleme natuke laisad, siis paneme ainult välistelgi
üles. Kahekesi toimetamine läheb nii harjumatult ruttu, et õhtul on kuidagi
liiga palju aega.
No comments:
Post a Comment