Kokkuvõtteks ja tänud

Rmk matkatee on 820 km pikk, aga see number ei ütle tegelikult mitte midagi. Retke alustades oli mul ettekujutus pikast kõndimisest, väsimusest, igavatest teedest, loobumismõtetest, tormisest ilmast. Samuti lootsin kogeda talvematka romantilisemat külge nagu jaanuari roosad päikesetõusud, mööda metsa kappavad hundid ja karud, nädalaid kestev lumi ja külm. Võiks öelda et kumbagi neist tegelikult sellisel kujul nagu ma ootasin ja valmistusin ei esinenud. Iga pikk matk on erinev ja sõltub miljonist asjaolust, pole võimalik planeerida, mida sa kogema hakkad, saab ainult oodata ootamatut.

Ei matka ajal ega vahetult pärast ei esinenud erilisi püsivaid terviseprobleeme. Selg sai korda ja hiljem tunda ei andnud. Jalgadele ei tekkinud mitte ühtegi villi! Tavaliselt on mul väga suured probleemid villidega, ilmselt päästis seekord jahe ilm ja lühikesed päevad. Jalad ei kuumenenud üle ja õhtuti kandsin avaraid kummikuid ja kuivi villaseid sokke. Ka taastumisaeg oli pikem kui suvel, tavaliselt kella 16-st järgmise hommikuni sai ju puhata, venitada, mõnda laisemat lihast aktiveerivaid harjutusi teha. Kuna mu üks eesmärke oli lõpetada matk tervemana kui alustasin, siis võib öelda, et see õnnestus suurepäraselt.

Kaal oli paar päeva pärast matka lõppu sama, mis alustades. Kerge kerelihaste trenni tegin järgmisel päeval, ülejärgmisel alustasin jooksmist 10 min kaupa. Joosta oli raske, pulsi kiskus kiirelt üles ja päkad-sääred polnud sellise asendiga harjunud. Peeglist vaatas vastu tavapärasest kuidagi lodevam tegelane. Lihaseid oli maha kõnnitud ja kui toiduvalikul on põhiline kriteerium energiasisaldus, siis annab see ka päris kiiresti tunda. Jõudu oli lõpuks küll vähem kui matka alustades, aga samas lihaskontakt oli justkui parem, märkasin seda juba matka ajal kätekõverdusi ja lõuatõmbeid teges. Kõik tuli ilusa vormiga välja ja lihtne oli kogu keha aktiveerida.

Igati kiiduväärt, et RMK on loonud sellise vahva võimaluse Eestile peaaegu ring peale teha. Kuigi kruusatee ei ole (minu jaoks) kohati ei ilus ega huvitav, on ikkagi hea, et rada näitab ka pikki külavaheteid ja põlde, sest see on osa Eestist, meie ajaloost ja kultuurist. Isiklikus plaanis pealegi selline osa, mida ma ise omal algatusel vaatama ei satuks. Pealegi üksinda 800km kõndides saabub varem või hiljem hetk, kus ümbrusest on ükskõik ja oluliseks saab järgmise sammu astumine. Igavus ja tüdimus on lihtsalt emotsioonid ning emotsioonide ja kogemuste kogumine on võib-olla ainus põhjus, miks siin maailmas üldse midagi teha. Need päevad, kus tuli liikuda päevade kaupa üksinda muutumatus vaikuses, udus, hämaruses, tühjades külades, tuulevaikuses, värvide ja lõhnade puuduses on tegelikult hindamatu väärtusega, sest võimalust siinsamas Eestis sellist stiimulite vähesust kogeda avaneb harva. Tavaliselt on ju pigem vastupidi – müra ei vaiki peas kunagi.

Teisest küljest sattusin matkama ilmastiku mõttes mitmekesisel ajal. Temperatuurid +5-st kuni -23kraadini, oli täielikku tuulevaikust ja tormi, sai matkata mööda randa päikese käes ja paksus lumes Lõuna-Eesti kuppelmaastikul, kelku vedades ja 30-kilose seljakotiga. Selles suhtes on Eesti talvel huvitav - kunagi ei tea, mida oodata.

Mul on hea meel, et läksin üksinda. Üksi näeb palju rohkem loomi, märkab teistsuguseid asju, saab pause teha või kihutada siis kui tahad, Ainus aeg, kui oleks tahtnud vestluskaaslast, olid pikad õhtud, seda eelkõige põhjusel, et kusagil kuklas oli hirm, et mingid inimesed tulevad ka lõkkeplatsile. Samas ma saan aru, et keset talve tulevad ainult toredad inimesed ja ega suvelgi keegi just pahatahtlikult loodusesse ei sõida, pigem jooma ja läbustama. Õnneks see hirm möödus ja kusagil pärast Rõuget oli juba õhtuti ka chill. Olin lõpuks ära harjunud, ajasin omi asju ega kuulanud enam iga krõbinat.

Kui keegi kahtleb, kas teha midagi sarnast, siis tasub igal juhul proovida. Ma olen kohutavalt külmakartlik, enamasti istun kodus jalad kuumaveevannis ja kolm kampsunit seljas, sest kui ma ei liiguta, hakkab kohe külm. Sellegipoolest oli matkal külma taluda tunduvalt kergem ja see valmistas vähem ebameeldivusi kui linnas elades. Matkal pole lihtsalt varianti, peab ennast liigutama. Võrreldes mõne kauge paigaga on Eesti hea koht harjutamiseks, sest kõik on lähedal ja seetõttu turvalisem. Vajadusel oleks ma saanud ükskõik kust punktist vähemalt ühe päeva jooksul omal jõul bussi peale evakueeruda. Samal ajal on hõredalt asustatud paiku piisavalt palju, et liiga mugavaks ei läheks.

Lumega talv on põnev aeg matkamiseks loomahuvilistele. Suvel on tavainimene loomade tegevusjälgede suhtes ju nagu pime ja kurt. Talvel saab isegi täielik võhik midagi huvitavat teada, kui vähegi silmad lahti teha viitsib. Lumega maade rahvad on üldse õnnega koos, et meil on olnud võimalus loomi palju paremini tundma õppida kui näiteks kusagil vahemere ääres. Kasutame siis seda võimalust!

Pärast matka lõppu oli väike lootus, et pärast poolteist kuud ringi liikumist saab veidi rahu ja reisikihk on vaibunud. Selle postituse kirjutamise hetkeks on matkatee läbimisest möödunud täpselt nädal aega ja ma mõtlen juba, kuhu järgmiseks minna. Huntidele võiks ikka võimaluse anda, veebruaris peaks olema head šansid neid kohata...

Kui päris aus olla, siis jätkaksin ma seda elustiili kuni jalad mind kannavad. Kui enam ei kanna, siis võtaks jalgratta, siis süsta, hobuse, isegi autoga võiks rännata. Aga kuna ma pole kuulnud sellisest tasustatavast ametist nagu kruusateedel kõndija või lõkke ääres istuja, siis on olukord selline, et vahepeal tuleb tööd ka teha...

Lõppude lõpuks ei oleks see rännak olnud selline nagu ta oli ilma alljärgnevate tegelasteta.

Aitäh!...

...RMK mitmekesise raja, küttepuude ja tulettpaberi eest. Eriline tänu kõigi ehitiste eest, kus on neli seina ja katus.

...Rebased, kitsed, põdrad ja siga, et mul 40 päeva oma diivanil magada lubasite!

...Sven, et sa naerad, kui ma ütlen, et minust ei saa asja!

...Terje ja Jaanus transpordi, öömaja, varustuse ja moraalse toe eest!

...Järva-Jaani Jaan kohupiimasaiakeste ja vee eest (sinu lõikelaud on endiselt Linnajärvel)!
...Liisa & co, Liipsaare onni soojaks kütmise eest!

...Suure Muna kohvik filmiõhtu ja Even pinginaabriks olemise eest!

...Pubi Finish ettekandja – ma ei surnud ära!

...Kuu talu peremees, kes tuli minu pärast Tartust kohale, ehkki polnud majutushooaeg ega midagi!

...Haanja suusamatkajad tee ja saiakese eest!

...Kõik külapoed, autolavkad ja kohad, kust süüa saab! Et teid matkaraja äärde palju saaks!

...Autojuhid, kes matkajale teed annavad!