12. päev Alavere - Krani 22km

12.jaanuar

Õhk -3

Tuul 1m/s

Alaveres on pood. Võtan poe ees koti maha, vöö küljest, jope seljast ja siis avastan, et pood on veel tund aega suletud. Nojah, laon asjad selga tagasi. Tuleb tädike ja ütleb, et ta võib poe varem ka lahti teha, oodaku ma ainult kuni ta kassa tööle paneb. Võtan kogu mandi jälle seljast ja küljest ära. Üleüldse on see asjade küljest võtmine piisavalt tüütu, et ma ei viitsi tihtipeale väga pause teha. Kuna aga puhkama ja jalgu venitama peab, siis kavaldan end üle näiteks sellega, et panen hommikul natuke liiga palju riideid selga või jätan vetsus käimata, siis peab vahepeal ikka koti seljast ajama.

Poest küpsised, mineraalvesi ja patareid ostetud, saan lõpuks liikuma. Lumega pole just kiita. Külavaheteedel on kohati asfalt või kruus väljas ja ka metsa vahel tuleb ühest roopast teise käia, et lumevabu kive vältida. Algab Kõrvemaa maastikukaitseala ja seda on ka kohe näha – esimesest sellekohasest sildist alates on mu ümber ilus vana kuusik tiheda alustaimestikuga. Kaunis ja kodune, vana hea Kõrvemaa. Püüan lõigata otse üle Jägala jõe, aga jää on ebausaldusväärne ja märjaks ei tahaks igaks juhuks saada. Suvel ujuks/kõnniks sealt küll läbi.

Kuni Vetla külani on tee suurepäraselt kelgutatav ja rõõmustan juba naiivselt, et miks ta teisel poolgi halvem peaks olema ja küllap elu ongi nüüd nii ilus ja lihtne. Oi, kuidas ma eksin! Kohe maanteelt metsa poole keerates algab suurte lahtiste kividega täiesti lumevaba kruusatee.  Teeservas kohe tihe võsa ja metsamasinatega ülessongitud pinnas. Aeg-ajalt kihutab mööda teeolude peasüüdlasi, suuri „Kuusalu veod“ kirja kandvaid veokeid. Lõigata pole kusagilt ning seda õudust paistab olevat lõkkeplatsini 6km. Iga kivi peale kriuksatab mu kelk kaeblikult ja põhi muutub silmnähtavalt õhemaks. Püüan kelku tassida, aga kui juba 27kg koti tassimisega oli tegu, siis ei saa kelguga asi kuigi parem olla. Pean jälle Svenile hädaabikõne tegema, sest paistab et homseks on selle kelgu põhi läbipaistev. Sven saab tulla alles õhtul, seega ei jää muud üle, kui julmalt üle kivide laagrini välja vedada.

Läheb aeglaselt ja nukralt. Kas nüüd nii hakkabki olema, et iga kahe päeva tagant uus kelk? Kranil lubab infovoldik vaikset lõkkekohta, aga laavu on kohe kruusatee ääres, mida mööda kihutavad need debiilsed autod kuni oma tööpäeva lõpuni kella viie paiku. Teen lõkke üles, korjan kuuseoksi pesa ehitamiseks. Pesa tuleb vägev, telki täna igatahes kasutama ei pea. Õhtul saabub hädaabiekipaaž uue kelguga, mis on õnneks täpselt samasugune, seega saan uue kelgu vana sisse panna ja selle eluiga veidi pikendada. Pesa töötab imehästi ja öö on üle pika aja häirimatu ja kosutav.