33. päev Härma - Kirikumäe metsaonn 24km

2. veebruar

Õhk -4, pilves

Tuul 1 m/s

Öösel selgub, et olen oma geniaalsuses paigaldanud telgi üht nurkapidi mutimullahunnikule, nii et kõrgema serva alla jääb 10cm pragu, kust tuul saab kogu öö vabalt sisse-välja lõõtsuda. Härma pole just varjuline koht nii et magan halvasti. Jõe jahedus ja niiskus on magamiskotti tunda. 

Hommikusöögiks teen viimase kartulihelbepudru ja see on nüüd tõesti viimane söök, rohkem pole peale peotäie rosinate midagi. Vaja ruttu Vastseliinasse poodi jõuda. Osalt sellepärast, osalt väga jäiste radade tõttu teen täna suure lõike ja olen sunnitud vahele jätma Piusa jõe kallastel lookleva matkaraja. Kahju on küll, sest Piusa on huvitav ja ilus ja ma pole siin varem käinud, aga kõik rajad on kas kiilasjääs või paksu jääkoorikuga lume all. Esimene on suure kotiga ja tõusudel-langustel ohtlik, teine lihtsalt aeganõudev ja raske. Ei tea kas läheb lumi paksemaks, või ei saa ma end hommikul käima, aga kiirus on tubli 2km/h neil lõikudel. Matka edenedes mõjutavad rasked teeolud tempot järjest rohkem ja muutuvad kurnavaks. 

Otsetee on aga ilus ja hästi läbitav, isegi lund on teedel kogu päev nii palju, et saaks kelgutadagi.

Vastseliinasse jõuan kl 1130. Konsumi müüja on ebatavaliselt sõbralik, ei tea kas peaks ennast jälle pesema? Siin on lauad ja toolid, täna ei peagi lillepotis sööma. Pean piknikku nagu kodutu muiste saiakilekotti nii taldriku kui laudlinana lasutades. 

Põikan veel tanklasse kohvi ostma ja küsin ühtlasi wc järele. Müüja laseb mu ametiruumidesse, ise vabandades, et neil on teine wc ka, aga seal on külm. Päriselt? Mul kulub pool sekundit taipamaks, kuidas saab külm olla mingi koht, kus tõenäoliselt on 4 seina ja katus... Olen muidugi tänulik, wc asub ahju kõrval ja seal küpsevad kaneelisaiakesed. Tegemist on ilmselt parimalt lõhnastatud wc-ga, mida mul on olnud au kasutada. Kiire seljakotiränduri pesu saab ka tehtud. Lootsin ka peeglisse vaadata, aga seda siin pole ja ilmselt ongi parem. Arvestades kui sõbralikuks kõik mu vastu muutunud on, peab kuuajane metsas elamine kuskilt välja paistma. Kohv topsis, sätin vajaliku mandi külge tagasi, müüja kiirustab abivalmilt ust sulgema, et mul poleks vaja end kotiga ümber keerata. On ikka lahkeid inimesi.

Jalutan kohviga vaikselt ülesmäge, siinkandis on ilus künklik ja kurviline. Autojuhid võtavad mind märgates kiiruse täiesti maha. Arusaamatu, kuidas see neil jääl üldse nii kiiresti õnnestub. Rekkade eest tõmbun ise põllule nagu ikka. Vaatan korraks kaarti ja kui pilgu tõstan, putkab keegi tumeda karvaga loomake kurvi taha. Sõrajälgi ei ole, koer see ka ei olnud... Enne ööbimispaika tormab vihaselt haukudes mu suunas karmikarvaline peni, nuusutab ja hakkab siis naeratades saba liputama. Sellise näoga nagu:„See inimene siin haiseb nagu oma“.

Jõuan juba kella 14 paiku onni ja olen äärmiselt madalate ootustega ning valmis lõkkevaba õhtut veetma, sest majake on nii asustuse lähedal, et raudselt seal puid pole. Pealegi olen blogidest lugenud, et siin pidada seinad tuult ja katus vihma läbi laskma. Kohale jõudes tundub onn nagu matkaja unelm! Puid on terve riit, maja paistab täitsa korralik, paksud palgid ja suur veranda, boonusena hoovis külakiik. Olen nii elevil, et ei tea mille tegemisest alustadagi. Täna on üldse üks hea päev olnud. Toredad asjad kipuvad matkal ikka ülepäeviti käima, enamasti pärast kohvi. 

Onni juures on kaks järve, eeldan et neid ühendab oja, mis võib olla jäävaba. Ongi. Öösel kõmiseb jää vaheldumisi mõlemalt poolt onni nagu keegi peksaks metalltünne vastamisi. Läheb külmemaks...

Moodsad ajad linnupesanduses

Kuidas läbida 7,7km 29minutiga (RMK äpp)

läheb külmaks

Kirikumäe onn