31. päev Värska - Lõunalaagri 26km

31. jaanuar

Õhk -2, pilves

Tuul 2 m/s

Hommikul tuleb Jaanus ja viib Sveni minema. 

Värska tervise-ja suusarajad on tiheda võrgustikuna mööda endist polügooni laiali. Matkatee kulgeb kusagil mööda neid radu, aga isegi rajameister ei teadnud täpselt, kust. Kaardil olevaga on erisusi, metsast on märgistus maha kulunud. Kaart on siinkandis veelgi ebatäpsem kui tavaliselt, eks see on muidugi parkmetsa teema, et keegi sõidab paar koda atv-ga ja ongi uus rada juures. Google maps metsateid ei näita ja piiri ääres pole ka levi. Tuult pole, päikest pole, puudel sammalt ega sipelgapesi ka ei ole. Nõrgem orienteeruja võiks siin tõsisesse hätta sattuda, eriti talvel, kus iga laiem mändidevahe näeb välja nagu vägagi tõsiseltvõetav tee. 

Lõikan välja Poogandi lõkkekohta viiva aasa ja võidan niiviisi mõned km aega ja energiat, niigi kulub seda jääkoorikuga kaetud lumes liiga palju. Täna ongi kõigil teedel kaks võimalust, kas kõndida jääl ja libiseda igal sammul või sumbata jääkoorikuga lumes metsatee keskel. Mõlemal juhul muidugi kukil 20kg kaaluv kott ja tempo üle 17min/km kindlasti ei ulatu.

Külastan talu Väike-Rääptsovas. Külast lahkus viimane püsielanik 90.-ndate keskel ja nüüdseks on järel vaid võssakasvanud varemed. Siinset külaelu on laskevälja lähedus oluliselt mõjutanud, sõduritele müüdi piima, vastutasuks oli külaelanikel võimalus kasutada pataljoni arsti teenuseid. Mustikaid ja seeni õppuste ajal korjama minna ei tohtinud, aga poisikesed salaja ikka käisid ja vahetasid neid sõduritega sigarettide vastu.

Viimaks ometi laagriplats. Lõpp on sulaselge roomamine. Tuleb ikka kott kergemaks süüa. Lõkkekoht on ilus, paisjärve kaldal, vaatega küngastele, kus kunagi ohvitseride majad asusid. Laagrist möödub 1,8km Lõunalaagrit tutvustav matkarada. Käin selle enne pimedat läbi ja lugemist ning maastikule laagrielu ettekujutamist jagub. Lisaks jagub uudistamist raja väliselt, sest osad punkrid ja jooksukraavid on küllaltki hästi säilinud ning maastikust saab aru, mis olukordi siin võidi läbi mängida. Tõsiselt huvitav paik! Tänapäeva ajateenijatelegi oleks see hea koht rännaku korraldamiseks.

Õhtu on sisustatud tänu suurele hunnikule märgadele puudele. Ojast pimedas vett võtma minnes kukun kaks korda järjest läbi jää, õnneks ühe ja sama jalaga. Rääkides Gore-tex saabaste veekindlusest, siis nüüdseks on see nullilähedane. Muidugi ei ole ma neid matka jooksul  ka vastava vahendiga hooldanud, sest esiteks see kaalub midagi ja pole nii hädavajalik, teiseks on jäätunud pudelitäiest vähe kasu. Õnneks on need saapad märjana sama mugavad ja kuivavad küllaltki kiiresti. Lõkke ääres on õige suurusega kivide olemasolul võimalik õhtuga saapad täiesti kuivaks saada. Plusskraadidega on piisanud ka ajalehtede ööseks sisse panemisest. Tihti ei viitsi ma aga neid kuivatama hakatagi, sest nagu öeldud, ei jalgade ega saabastega pole mingeid probleeme.