15. Jaanuar
Õhk -6
Tuul 0m/s
Mäletan veel hästi kaitseväe rännakul Seli raba läbimise valu ja vaeva ja
kardan, et see kordub. Vesi oli siis poolde säärde ja eesmised sõdurid hakkasid
kuivemaid kohti otsima, mis võttis muidugi kaua aega ning kolonni viimasele
jaole (minu jagu) tähendas see järjekordset seismist ja külmetamist. Kuigi
tagantjärele mõeldes oli see kuiva koha otsimine naeruväärne, sest raba on 7km
pikk ja teisel pool ootas buss tagasi pataljoni, nii et isegi kui me kõik oleks
varustusega ujumas käinud, ei oleks sellest mitte midagi juhtunud. Igatahes oli
mul samal ajal põiepõletik ja ma pidin tookord raadio teel ülematele teatama,
et mul on jõhker kõhuvalu ja ma viskan siia krampides pikali, kui kohe oma
jaost eralduda ja kiiremini lõppu liikuda ei tohi. Või peaaegu nii...
Panen ettenägelikult kummikud jalga. Tegelikult poleks vajadust, sest raba
on väga hästi läbitav. Suurem osa teest on laudtee asemel ainult üks laud
rabapinnasel ja kelgutamise mõttes on see hea uudis. Kuskil midagi märga ka ei
ole. Rabavesi, muide ongi looduses üks esimene vesi, mis jäätub, kuna on väga
puhas ja mineraalidevaene. Tihti võib märgata, et samal ajal kui järved ja
kraavid raba läheduses on veel jäävabad, katab raba juba korralik jää ja
veevõtuvõimalusega ei saa rabas arvestada.
Kollasaarel kolan veidi ringi. Keegi on metsa alla kõvasti laavusid püsti
pannud. Infotahvli järgi 1960.-ndatel maha jäetud talumaja on kenasti korras, Eesti
vimpel lipuvardas. Rada on väga huvitav. Metsas võib tähelepanelikult vaadates
märgata vanu puisniite, sohu rajatud taluteid ja linaleotusauke. Lahe on ette
kujutada, kuidas see maastik 50 või 100aastat tagasi välja nägi ja märgata,
kuidas ühed puuliigid tasapisi teistega asenduvad.
Taskutoit saab otsa ja ma olen metsikult näljane. Paistab, et ei saa ikka
süüa ainult tatart ja läätsi ja pähkleid ja datleid. Söön igal toidukorral kõhu
pilgeni täis, aga energiast jääb ikka puudu. Esiteks ei jõua füüsiliselt nii
palju süüa, teiseks ei jõua kogu seda toitu kaasas kanda. Nii et nälg ja nõrkus
paratamatult järjest süvenevad ning selle kompenseerimiseks pean külapoodides
või kohvikutes lihtsalt võimalikult palju toitu tarbima. Vegan olla ei ole
sellisel retkel tõepoolest võimalik, sest külapoest ei saa isegi pirukat, mis
muna ei sisaldaks.
Järva-Madisele viival kraaviäärsel rajal kohtan veeblit (auastmetunnus on
jope rinnal) suure pehme koeraga. Tädi hoiatab naeratades: „Meil on seal eespool junnid tee peal.“ Lähen
ettevaatlikumalt edasi, jumal teab, mis siin nüüd on, ei täpsustatud ju ka,
keda „meie“ all silmas peeti. Ongi junnid! Selgusetuks jääb, miks neile
vähemalt lund peale ei võinud lükata. Võib-olla maal elades käivad asjad koerte
ja junnidega teisiti kui linnas.
Kiriku ees on autod. Nojah, pühapäevane päev. Mu kartus,et kohe kui metsast
välja saan on lumi läinud, ei osutu tõeks. Lumeolud on kruusateel ideaalsed.
Vahepeal räägin tee ääres hekki pügava mehega. Imestatakse kuuldes, et ma tulen
Perakülast ja soovitakse vägevaks ettevõtmiseks edu. Hommikul Tammsaare
muuseumis ei tehtud teist nägugi, küllap käib neil seal iga päev keegi
Perakülast.
Rajatähistusega on jälle kummalised lood. Olin kellegi blogist juba varem
lugenud, et kusagil lehmakoplite vahel on segadus, võtan varakult kaardi näppu
ja püüan täpselt navigeerida, kuigi selle kaardiga on see nagunii suhteliselt
võimatu. Teeotsas, kust rada peaks ära keerama on suur punane kurja koera silt
ja tee viib otse taluõue. Natuke kahtlane, kas RMK viib raja ikka sellisest
kohast läbi, aga teine tee teeb liiga suure ringi ja valget aega pole palju
jäänud. Lumises karjakoplis on koerajäljed, küllap seesama „Kuri“. Õnneks pole
talu juures kedagi näha või siis passivad nad kardinate vahelt ja itsitavad
pihku, kuidas järjekordne loll nende hoovis kelguga lume sees sumpab. Tähistust
ega ühtegi rada lume alt näha pole, mõtlen juba kruusateele tagasi minna,
viimasel hetkel otsustan vähe madalamat kohta võsa vahel teeks pidada ja
proovin seda forsseerida. Varsti paistabki infovoldikus mainitud Eevakivi, järelikult
õige koht. Kohe kivi juures on hädine poolkustunud rajatähis. Kohas, kus seda
kõige vähem vaja oleks!
Jätkan rajal sumpamist kuni kahekorruseliste kortermajadeni. Loodan väga
Aravetel poodi saada, sest mu taskutoidud on täitsa otsas ja võimalusel tahaks
täna ka ilma lund joomata läbi ajada. Paistab poe moodi asutuse tagakülg,
lähemale jõudes on pood suletud, aga avatud on KOHVIK! Sellist õnne poleks
oodanud. Pealegi veel lahedas retrostiilis ja meeldiva atmosfääriga
koht.Telekast tuleb Kaks ja pool meest. Tellin friikartuleid ja kohvi ja
kuuldes et pood on jala 30 min kaugusel ka küüslauguleibu ja šokolaadi. Ekstra
tundi ma küll poe pärast kõndima ei hakka. Laen telefoni ja hakkan napilt enne
pimedat minema.
Enne laagrit tuleb ületada suusarajad ootamatult tihedate kõrgusjoontega.
Mäe peal on käputäis lapsi kelgutamisega ametis. Üksmeelselt jäädakse vait ja
vahitakse, kuidas aru kaotanud täiskasvanu suusakeppide ja kelguga mäkke rühib,
siis kelgule istub ja järgmisest nõlvast alla sõidab.
Heinamaa servas on värv
jälle otsa saanud ja ainult üks koer mäletab, et siit poolde säärde lume alt
vist kunagi läks mingi rada. Kui aus olla, siis vahepeal tahaks kellelegi
RMK-st sõbraliku vopsu anda. Ilmselt on oma osa päevases väsimuses, näljas ja
paksus lumes, kus ei tahaks vastu õhtut enam ühtegi liigset sammu rada otsides
sumbata. Oleks normaalne kaart, siis poleks vigagi, aga praegusel juhul katab
juba matkatee jäme oranž joon kaks millimeetrit ehk 100m kummaltki poolt
rajast.
Maanteeäärse talu hoovist jälgib mind tume kogu. Kui lähemale jõuan taandub
ta tuppa. Kardinad liiguvad. Ega ma jah normaalne tundu.Väljas on nüüdseks
täiesti pime. Kurisoo lõkkekohast on hiljuti lahkutud, lõkkeasemel on hõõguvad
söed ja laavus küünlad, lõkke kohal restil ootavad soojad lihapallid ja
vorstikesed. Nojah, ise ma tahtsin ju süüa suurema osa päevast. Universumil on
veidraid viise oma tegude heastamiseks. Puhun tänulikult söed lõkkele ja võtan
ampsu vorsti, lihtsalt sellepärast, et kui pakutakse, tuleb vastu võtta, muidu
äkki teinekord ei antagi midagi. Ülejäänud toidu paigutan laavu serva alla
rebasele. Siin lõkkeplatsil on ka sobivas suuruses kive saabaste kuivatamiseks.
Neljas järjestikune öö, kus ei pea telki üles panema! Lootsin infovoldikust
„ümbruses valmiv kuusik“ lugedes, et see tähendab ühtlasi „soe küljealune“, aga need kuused on
juba peaaegu „küpsed“ (kui halvasti see ka ei kõla) ja oksad liiga kõrgel. Teen
niisama laavu nurka aseme.
 |
| Lillepottide istandus |
 |
| Veidi vähem kui kuu pärast sündisin mina |
 |
| Aravete pubi wc |
No comments:
Post a Comment