23. päev Kukeseene - Kukemetsa 22km

23.jaanuar

Õhk -2, päike

Tuul 6 m/s, õhtul 13m/s

Hommikul tulevad (ilmselt) kalamehed platsile midagi asjatama. Teen samal ajal lakas kohvi ega kiirusta väljumisega. Ei meeldi mulle inimesi kohata, kohe üldse mitte.

Matkarajale on tekkimas kõrgusjooned ja mets, mis on hea ja ilus. Ilm on ainult niiske ja pilvine ja vahepeal ka lörtsine. Kohtan keset metsa kepikõndivat vanatädi, kes mu „Tere“-le ei vasta ja pilgu maha lööb. See on nüüd räme soostereotüüp, aga kogu matka jooksul on tendents, et naised ei kipu metsas kedagi kohates suhtlema, mehed jäävad seisma ja juttu ajama.

Taluhoovid, keegi on jälle kurja koera sildiga originaalitsenud. Tagantjärele tark olles oleks pidanud neid algusest peale koguma hakkama, sest see tundub olevat omamoodi külatänavakunstižanr.

Teen metsaservas lõunapausi ja kohe hakkab külm. Mets, ehkki täpselt samasugune kui hommikul, ei tundu enam ilus. Kott on järjest raskem. Närvi ajab, et ma juba ära ei harju, 17kg pole ju nii raske. Minust väiksemadki veavad edukalt 30 kg ja mina olen nagu s....äda.

Olen mitu päeva oodanud Kukemetsa onni, kus peaks olema küttekolle, pannkoogijahugi sai selle mõttega kaasa võetud. Laagriplatsini jõudes on kõik märg ja räpane, lõkkeasemel šašlõkipakendid, puid ei ole, mets on märg, puhast lund pole ja kraavidest ei saa vett kätte. Ja mina veel lootsin sellest kohast nii palju! Olen kogu maailma peale pahane ja väsinud. Istun alustuseks oma asjade otsas laua peal ja söön tühja pilguga enda ette vaadates pool sepikut ära. Lohutussöömine aitab matkal veel vähem, sest istudes lisandub kõigile hädadele külm. 

Peab ikka vaikselt liigutama hakkama. Kõigepealt kohv. Kõik tundub parem pärast kohvi. Otsustan et püüan lõket teha vähemalt niipalju, et lund sulatada, muidu on oht, et gaasi ei jätku ülehomseni. Korjan metsast märgi oksi ja kraavist rebasejälgede vahelt lund. Saan kuidagi midagi lõkketaolist onni põlema ja vee keema. Paar tundi tegevusega täidetud ja tuju kohe parem.

Arusaamatu, miks inimesed endast sellise sigala maha jätavad. Õllepurgid ja foolium muide ei põle lõkkes, pole vaja seda sinna visata. Reaalselt kõik aastavahetuse (ajalehed on 31.detsembrist) jäägid on onnis ja lõkkeasemel laiali. Ometi tuldi siia ilmselgelt autoga, jälgede järgi otsustades on peaaegu lõkkesse sõidetud. Oli siis nii raske oma laga autosse visata? Vähemalt puukuuri lakas on kaks lebomatti. Aitäh!

Õhtuks on priimusel tehtud pannkoogid ja pärast seda on elu juba täitsa ilus. Püüan hästi taastuda, sest homset päeva olen kartnud juba üleeilsest.