13. jaanuar
Kranilt Aegviidu poole kruusatee muidugi jätkub, pigem läheb veel
hullemaks. Lõpuks keeran metsasihile, mis jõuab ühele teisele Aegviidu poole
suunduvale teele. See teeb teekonna küll pikemaks, aga vähemalt jääb kelk alles
ja ega seal kivide otsas ja autode vahel mingit silmailu ka polnud. Uuel teel
näitab Kõrvemaa kohe oma ilusamat külge. Jälgede järgi otsustades elavad siin
põdrad ja rebased.
Mustjõe kõrtsitalus hirmutan veidi hobuseid. Aegviidus käin
poes kaneelirulle ostmas. Looduskeskuses selgub, et matkatee passi kogutavate
templite ja lõkkekohtade koodidega on üks suur segadus ja keegi ei tea mitte
midagi. Ainult Taavi Tatsi pidavat teadma. Mul tegelikult on juba ükskõik neist koodidest,
nagunii on looduskeskused talvel nii harva avatud, et sealsete pesemis-ja
müslibatoonivõimalustega pole suurt mõtet arvestada. Kui taas metsa vahel
jalutan, helistab Taavi ja räägib, et RMK hüvede süsteemiga on suured paanid ja
et ikka võiks neid koode koguda ja saata ning et ta võib need ise ära
registreerida. Ja et Eesti 100. Sünnipäevaks avatakse uus matkatee. Põnev! Hea
klienditeenindus, saadan koodid meilile.
Saan suhtlemisest ja tuttavatest kohtadest nii palju energiat, et põrutan
alguses planeeritud ööbimiskohast Mägede järve ääres peatumata mööda plaaniga
Kalajärve või Nokuni jõuda. Tunnen vist esimest korda matka jooksul end
tõeliselt rõõmsana ja naudin mõõdukat koormust ja liikumist. Lisaks on tekkinud
vahepealse haigeoleku jooksul mingi nihe mu mõtlemises. Nimelt ei uskunud ma
tegelikult alguses isegi, et selle raja lõpuni teen, vaid mõtlesin, et eks ma
kuidagi pressin. Nüüd tundub kõik paigas olevat, mentaalselt just. Kelguga
liikumine on nagu meeldivalt raske sport, mitte nagu miski, mis mind
potentsiaalselt vigaseks võiks teha. Pealegi olin juba enne matka otsustanud,
et katkestamine, kui see toimuma peaks, leiab aset tingimata enne Aegviidut.
Küll need negatiivsed afirmatsioonid ikka töötavad hästi! :P Aga tõesti, pärast
matkapealinna tundub nagu elu kannaks, probleemidele on alati lahendused.
Igasugu krõbinaid kuuldes ei viitsi enam hirmu tunda ja väsimusest või külmast
on ükskõik. Mitte nii ükskõik, et sellele üldse reageerima ei peaks, aga minu
meelest teeb liigne mõtlemine, emotsionaalse hinnangu andmine ja sildistamine
sellised asjad raskemaks.
Siiski ei lähe kõik sujuvalt. Olen juba maininud, et raja tähistus looduses
on kohati puudulik... Jõuan siis jalgsiraja otsa, mis kaardile märgitud info
põhjal peaks Kalajärveni viima. Rattatee läheb veidi eemalt ja ringiga,
otsustan jalgsiraja kasuks. Mingit tähistust muidugi näha pole, aga esiteks ei
üllata see juba ammu, teiseks on nii kaadi kui GPS-i järgi tegu õige teega. Tee
aga jääb järjest väiksemaks kuni lõppeb keset soist ja raskesti läbitavat
männivõsa sootuks! Valgust on veel viimased 30 min, tagasi pöörata ei tundu ka
hea mõte, niisiis surun end läbi võsa, GoogleMaps näpus. Väga lihtne muidugi
suunda hoida ei ole, kui sul on juhtumisi kelk, mida igal sammul üle risu ja
mahalangenud puude aidata ja GPS, mille kaardil pole ühtegi orientiiri, et aru
saada, kas liigun õiges suunas. Kõik suunavead jõuavad viivitusega kohale,
lisaks pole ka internetiühendus sealkandis kõige parem. Ja muidugi läheb
järjest pimedamaks, mis võib seiklemise veel huvitavamaks teha, sest võsas
pealambiga väga kaugele ei näe. Miks ma kompassi maha jätsin?! Nii palju see
nüüd ka ei kaalu. Mulle muidu orienteeruda meeldib, aga millegipärast eeldaks,
et kui on öeldud, et rada on tähistatud, siis see ka nii on ning et kaardile
märgitud rajad on päriselt ka rajad.
Järve äärde jõuan napilt siis kui metsas enam oma kättki näha pole. Lõkkeplatsil
selgub, et olen ära kaotanud ühe magamiskoti. Puude varjualuses on sületäis
märgi puid ning nüri pakukirves, millega ühtegi pilbast peenestada ei õnnestu.
Mitmetunnise meelitamisega saan lõkke enam-vähem põlema, aga asjade kuivatamisest
pole mõtet unistadagi. Ja asjad ON märjad (soine võsa eksole). Poen puude
varjualusesse magama, on tuulevaikne ja ma ei näe põhjust telki kasutada.
Millegipärast ei maga ma see öö silmatäitki. Hea soe öö, kuulda on ainult
rebaste kräunumist järve ääres, aga und lihtsalt ei ole ega tule hommikuni.
No comments:
Post a Comment