Tuesday, February 21, 2017

15. päev Matsimäe - Kurisoo 22km

15. Jaanuar
Õhk -6
Tuul 0m/s

Mäletan veel hästi kaitseväe rännakul Seli raba läbimise valu ja vaeva ja kardan, et see kordub. Vesi oli siis poolde säärde ja eesmised sõdurid hakkasid kuivemaid kohti otsima, mis võttis muidugi kaua aega ning kolonni viimasele jaole (minu jagu) tähendas see järjekordset seismist ja külmetamist. Kuigi tagantjärele mõeldes oli see kuiva koha otsimine naeruväärne, sest raba on 7km pikk ja teisel pool ootas buss tagasi pataljoni, nii et isegi kui me kõik oleks varustusega ujumas käinud, ei oleks sellest mitte midagi juhtunud. Igatahes oli mul samal ajal põiepõletik ja ma pidin tookord raadio teel ülematele teatama, et mul on jõhker kõhuvalu ja ma viskan siia krampides pikali, kui kohe oma jaost eralduda ja kiiremini lõppu liikuda ei tohi. Või peaaegu nii...

Panen ettenägelikult kummikud jalga. Tegelikult poleks vajadust, sest raba on väga hästi läbitav. Suurem osa teest on laudtee asemel ainult üks laud rabapinnasel ja kelgutamise mõttes on see hea uudis. Kuskil midagi märga ka ei ole. Rabavesi, muide ongi looduses üks esimene vesi, mis jäätub, kuna on väga puhas ja mineraalidevaene. Tihti võib märgata, et samal ajal kui järved ja kraavid raba läheduses on veel jäävabad, katab raba juba korralik jää ja veevõtuvõimalusega ei saa rabas arvestada.

Kollasaarel kolan veidi ringi. Keegi on metsa alla kõvasti laavusid püsti pannud. Infotahvli järgi 1960.-ndatel maha jäetud talumaja on kenasti korras, Eesti vimpel lipuvardas. Rada on väga huvitav. Metsas võib tähelepanelikult vaadates märgata vanu puisniite, sohu rajatud taluteid ja linaleotusauke. Lahe on ette kujutada, kuidas see maastik 50 või 100aastat tagasi välja nägi ja märgata, kuidas ühed puuliigid tasapisi teistega asenduvad.

Taskutoit saab otsa ja ma olen metsikult näljane. Paistab, et ei saa ikka süüa ainult tatart ja läätsi ja pähkleid ja datleid. Söön igal toidukorral kõhu pilgeni täis, aga energiast jääb ikka puudu. Esiteks ei jõua füüsiliselt nii palju süüa, teiseks ei jõua kogu seda toitu kaasas kanda. Nii et nälg ja nõrkus paratamatult järjest süvenevad ning selle kompenseerimiseks pean külapoodides või kohvikutes lihtsalt võimalikult palju toitu tarbima. Vegan olla ei ole sellisel retkel tõepoolest võimalik, sest külapoest ei saa isegi pirukat, mis muna ei sisaldaks.

Järva-Madisele viival kraaviäärsel rajal kohtan veeblit (auastmetunnus on jope rinnal) suure pehme koeraga. Tädi hoiatab naeratades:  „Meil on seal eespool junnid tee peal.“ Lähen ettevaatlikumalt edasi, jumal teab, mis siin nüüd on, ei täpsustatud ju ka, keda „meie“ all silmas peeti. Ongi junnid! Selgusetuks jääb, miks neile vähemalt lund peale ei võinud lükata. Võib-olla maal elades käivad asjad koerte ja junnidega teisiti kui linnas.

Kiriku ees on autod. Nojah, pühapäevane päev. Mu kartus,et kohe kui metsast välja saan on lumi läinud, ei osutu tõeks. Lumeolud on kruusateel ideaalsed. Vahepeal räägin tee ääres hekki pügava mehega. Imestatakse kuuldes, et ma tulen Perakülast ja soovitakse vägevaks ettevõtmiseks edu. Hommikul Tammsaare muuseumis ei tehtud teist nägugi, küllap käib neil seal iga päev keegi Perakülast.

Rajatähistusega on jälle kummalised lood. Olin kellegi blogist juba varem lugenud, et kusagil lehmakoplite vahel on segadus, võtan varakult kaardi näppu ja püüan täpselt navigeerida, kuigi selle kaardiga on see nagunii suhteliselt võimatu. Teeotsas, kust rada peaks ära keerama on suur punane kurja koera silt ja tee viib otse taluõue. Natuke kahtlane, kas RMK viib raja ikka sellisest kohast läbi, aga teine tee teeb liiga suure ringi ja valget aega pole palju jäänud. Lumises karjakoplis on koerajäljed, küllap seesama „Kuri“. Õnneks pole talu juures kedagi näha või siis passivad nad kardinate vahelt ja itsitavad pihku, kuidas järjekordne loll nende hoovis kelguga lume sees sumpab. Tähistust ega ühtegi rada lume alt näha pole, mõtlen juba kruusateele tagasi minna, viimasel hetkel otsustan vähe madalamat kohta võsa vahel teeks pidada ja proovin seda forsseerida. Varsti paistabki infovoldikus mainitud Eevakivi, järelikult õige koht. Kohe kivi juures on hädine poolkustunud rajatähis. Kohas, kus seda kõige vähem vaja oleks!

Jätkan rajal sumpamist kuni kahekorruseliste kortermajadeni. Loodan väga Aravetel poodi saada, sest mu taskutoidud on täitsa otsas ja võimalusel tahaks täna ka ilma lund joomata läbi ajada. Paistab poe moodi asutuse tagakülg, lähemale jõudes on pood suletud, aga avatud on KOHVIK! Sellist õnne poleks oodanud. Pealegi veel lahedas retrostiilis ja meeldiva atmosfääriga koht.Telekast tuleb Kaks ja pool meest. Tellin friikartuleid ja kohvi ja kuuldes et pood on jala 30 min kaugusel ka küüslauguleibu ja šokolaadi. Ekstra tundi ma küll poe pärast kõndima ei hakka. Laen telefoni ja hakkan napilt enne pimedat minema.

Enne laagrit tuleb ületada suusarajad ootamatult tihedate kõrgusjoontega. Mäe peal on käputäis lapsi kelgutamisega ametis. Üksmeelselt jäädakse vait ja vahitakse, kuidas aru kaotanud täiskasvanu suusakeppide ja kelguga mäkke rühib, siis kelgule istub ja järgmisest nõlvast alla sõidab. 

Heinamaa servas on värv jälle otsa saanud ja ainult üks koer mäletab, et siit poolde säärde lume alt vist kunagi läks mingi rada. Kui aus olla, siis vahepeal tahaks kellelegi RMK-st sõbraliku vopsu anda. Ilmselt on oma osa päevases väsimuses, näljas ja paksus lumes, kus ei tahaks vastu õhtut enam ühtegi liigset sammu rada otsides sumbata. Oleks normaalne kaart, siis poleks vigagi, aga praegusel juhul katab juba matkatee jäme oranž joon kaks millimeetrit ehk 100m kummaltki poolt rajast.

Maanteeäärse talu hoovist jälgib mind tume kogu. Kui lähemale jõuan taandub ta tuppa. Kardinad liiguvad. Ega ma jah normaalne tundu.Väljas on nüüdseks täiesti pime. Kurisoo lõkkekohast on hiljuti lahkutud, lõkkeasemel on hõõguvad söed ja laavus küünlad, lõkke kohal restil ootavad soojad lihapallid ja vorstikesed. Nojah, ise ma tahtsin ju süüa suurema osa päevast. Universumil on veidraid viise oma tegude heastamiseks. Puhun tänulikult söed lõkkele ja võtan ampsu vorsti, lihtsalt sellepärast, et kui pakutakse, tuleb vastu võtta, muidu äkki teinekord ei antagi midagi. Ülejäänud toidu paigutan laavu serva alla rebasele. Siin lõkkeplatsil on ka sobivas suuruses kive saabaste kuivatamiseks.

Neljas järjestikune öö, kus ei pea telki üles panema! Lootsin infovoldikust „ümbruses valmiv kuusik“ lugedes, et see tähendab  ühtlasi „soe küljealune“, aga need kuused on juba peaaegu „küpsed“ (kui halvasti see ka ei kõla) ja oksad liiga kõrgel. Teen niisama laavu nurka aseme.













Lillepottide istandus

Veidi vähem kui kuu pärast sündisin mina

Aravete pubi wc

No comments:

Post a Comment