25. päev Kantsi - Ahja 28km

25. jaanuar

Õhk -6

Tuul 3m/s, öösel 7m/s

Hommikul käin läbi Emajõe Suursoo looduskeskusest ja saan kohe uuesti vihastada, sest lakaga puukuur on seal siiski olemas! Küll ma olen ikka emotsionaalseks muutunud siin üksi looduses. Lähen Kavastusse süüa ostma ja taipan alles poe juures, et talvisel ajal ei tarvitseks ju seda 8km ringi parvetamiskohta tehagi. Parve pole ja emajõgi on jääs, oleks võinud kohe Kuu talu hoovist üle jõe jalutada. Aga eks jalad jälle jagavad... Jää pragiseb, aga kannab.

Tuleb 5km sirge kruusatee metsa vahel. Teed hakkavad jäässe minema ja et praegune suundub otse lõunasse, keevitab päike nii eredalt silma, et otsin esimest korda päikeseprillid välja. Esimesel kilomeetril on Kastre jahiseltsi onn, kus tarbin veidi toitu. Onnis kõlbaks hädapärast ööbidagi, kõik hädavajalik on olemas - lauad-pingid, jahiala kaart, juhend sea põrna pealt ilma ennustamiseks...

Terikeste küla. Kõik külad on haudvaiksed. Mida aeg edasi, seda rohkem hakkab see kõrvu. Keegi ei toimeta hoovis, keegi ei sõida autoga, ainsana teevad koerad mõnel pool lärmi. Suvel oleks siin ilmselt põllutöömasinaid ja puhkama tulnud peresid, põllud säriseksid päikeses ja mets kohiseks, suvel on alati hääli. Praegu on vaikus ja tardumus, puud ei julge oksagi liigutada.

Võnnus on pood. Toitu on mul pikemate päevade puhul kaasas hädapärane miinimum, seega söön poe ees nii palju kui vähegi mahub, et ei peaks liigset raskust tassima. Ahjale jõuan tunnike enne pimedat. Tegemist on jälle vana talukohaga, suured lehised hoovipiiriks. Küttepuid pole, paistab et pole ammu olnud, inimesed on juba meeleheites mingeid palke põletanud. Korjan tuletegemiseks okasteta ja magamisasemeks okastega kuuski. Hea lihtne, kohe üle tee on noorendikku harvendatud. Teen pesa käimla taha kuuskede alla, keedan vett, loen. Mõni õhtu venib kohe eriti. Väga turvaliselt ennast millegipärast ka ei tunne. Tuul tõuseb, temperatuur -6 kraadi. Tegin pesa liiga vähe tuulekindla ja öösel hakkab külm.

Kella kuueni piinlen, siis loobun ja tõusen üles, et sooja teha. Õhutemperatuur ei ole üldse nii madal, aga tuul puhub niiskust naha vahele ja külmavärinad on jälle tagasi. Ainus tuulekindel ehitis lõkkeplatsil on kuivkäimla. „Sinna ikka ei läheks...“ mõtlen käteringe tehes. Kuna sooja ei õnnestu saada ja neli seina, olgugi et käimlas, tundub ikkagi hea variant, kobin peldikusse magamiskoti sisse ajakirja lugema. Hommikusööki kavatsen küll väljas teha!

Hommikusöögi ajaks on tuul veel tugevam ja peldik juba väga kodune paik. Sätin priimuse potikaanele... Huvitav, mida mõtleks inimene, kes tormab suure kiiruga kempsu ja leiab eest minu magamiskotis ajakiri näpus kohvi joomas?

Ega talvel need käimlad tegelikult ei haise, suvel peaks ikka suurem ellujäämissituatsioon olema, et peldikusse kärbseparve sisse hommikust sööma minna, aga talvel...täiesti normaalne.