34. päev Kirikumäe metsaonn - Haanja 17km

3.veebruar

Õhk -5, udu, pilves

Tuul 0 m/s

Veedan lühema jalutamispäeva puhul pikema hommiku ja teen lausa kaks tassi kohvi. On tekkinud isu tsivilisatsiooni ja müra järele. Panen taustaks muusika mängima – asi mida ma üldiselt matkal ei kannata. Reket – Hommik.

Venitan küll nii aeglaselt asju pakkida kui võimalik, aga kui valmis saan on kell ikka 9. Nojah, majas on toimetamine ja pakkimine omajagu mugavam ja kiirem kui telgis. 

Esimese tõusu harjal seisavad kaks hobust, teine on täpselt nagu Veks. Pole ju võimalik... Need hobused, keda mina tean kipuvad juba olema kas muldvanad või mahalastud. Veksi sugulane võib vabalt olla. Veks oli üks õudne puupeaga ruun. Platsilt oli tal alati vaja hädasti minema joosta ja isegi 15x5cm pruss ei tähendanud miskit, rammis koos minuga läbi värava. Enne seda päeva ma ei teadnud, et risti üle kõhu on võimalik 15cm laiune sinikas tekitada...

Tekkimas on esimesed jala all tuntavad pinnavormid. Lõuna-Eesti valgeid taevasse ulatuvaid kupleid on  ilus silmal vaadata. Siin on nii palju lund! Kraaviservades on tuisuvaalud ja mets on pehmes puuderlumes. Uskumatu, eriti kui meenutada näiteks Kaiu järve äärset kevadet. Millegipärast kipun ma viimasel ajal ruttu ära väsima, puhkamisest pole kasu, lihased oleks nagu tühjad. Hommikupoolikul tundub maastik alati kaunis ja kõndimine nauditav, pärast kümmet kilomeetrit kipub peas järjest rohkem kurbadele mõtetele ruumi jääma. Nii ka täna, mida Haanjale lähemale, seda kehvem tuju.

Möödun akitakasvandusest, kus algab võõra saabumise puhul äge ulgumine ja mööda aeda jooksmine. Kuldne retriiver on kuskilt välja saanud ja üritab tõsimeeli rünnata. Viimane koeratõug, kellest ma seda ootaks. Ega muidugi hall-toonekurge ka ei kahtlustaks, ometi on meid Sveniga korra kurg rünnanud!

Haanjas lähen esimese asjana pubi Finish-isse, et telefoni laadida ja süüa. Veedan seal võimalikult palju aega, et mitte lõkkeplatsil poolest päevast vahtida. Olen 30 min wc-s ja kui välja tulen, küsib müüja ega ma juhuslikult pesta taha! Milline pakkumine! Muidugi tahan ma pesta. Kuidas ma kohe selle peale ei tulnud, et tegu on ju suusakeskusega, kus käiaksegi trenni tegemas ja...pesemas. Tuleb ka jutuks, et misasja ma seal suure kotiga õiendan. Müüja ise on läbi teinud matka mööda Eesti põhjarannikut Narvani! Üksi. Mööda merd panga all. Lõpuks oli päikesest puudu jäänud... Nii et ta teab hästi, mis ma tunnen ja kui hea on pesta. 

Kui tunni aja pärast pubisse tagasi jõuan, on mu laua peal küpsised ja kirjake! Kui armas! Mu päev läks paremaks juba kohvist ja pesemisest ja nüüd veel see!

Kell on juba sealmaal, et varsti on pime ja peab komberdama viimased 800m lõkkekohta. Üsna spartalik elamine, et mitte öelda nirumaid siiamaani. Lume alla mattunud hunnik puid ja lage plats. Võtan hunnikust lumerookimiseks sobiliku lauajupi ja teen telgialuse puhtaks. Suure metsas elamisega olen nii loodusearmastajaks muutunud, et ei raatsi kuuselt oksigi murda, aga külmetada ka ei taha. Võtan ikka alumisi oksi, mis nagunii ära kuivaksid. Müttan tunnikese, roogin tee pesani puhtaks, päris lõbus on pehmes puuderlumes vahelduseks.

Elamine valmis, vaatan, et üle põllu paistabki ju see paljukiidetud Suure Muna kohvik ja võimalust veel natuke soojas olla ei saa ometi kasutamata jätta. Mitte et tegelikult üldse külm oleks, -4 ehk, aga siiski. Trepp on millegipärast kaetud kaltsuvaipadega ja neil lamava hundi näoga koeraga. Ukse ees seisev mees sööb parajasti suppi ning viipab mu poole lusikaga: „Hea borš, just sai valmis, tahad ka?“ Piirdun kohvi ja koogiga ja kuulen juhtumisi samal õhtul toimuvast filmi „November“ esilinastusest, kuhu ma peaks kindlasti tulema. Kahtlen, kas see on hea mõte. Ma olen 34 päeva metsas elanud, neid riideid pesti viimati 10. jaanuaril ja iga kord kui ma Sveni näen, ütleb ta viisakalt: „Kallis, sa lõhnad nii suitsuselt.“ Kuidas ma lähen inimeste sekka, mõtleks, kui keegi mu kõrvale peaks istuma. Teisest küljest paljas mõte üksinda 6h pimedas lumes istumisest, samal ajal kui 200m kaugusel on filmiõhtu, tundub veel halvem kui kellegi nina all natuke haisemine.

„Saal“ on ülinunnu. Oleks Tallinnas selline koht, käiksin ma seal kindlalt igal reedel! Muidugi on kogu see kohvik üks äraütlemata õdus paik, lisaks on kohv viimase 650km parim. Pealegi pärast kohvi juhtub alati paremaid asju kui enne. Nojah, istun mina siis seal tugitoolis ja loen norrakeelset lasteraamatut, kui sisse astub mu SBK rühmaülem! Tuleb tunnistada, et on äärmiselt meeldiv vahelduseks juttu puhuda nagu ristiinimesed, pealegi praeguse sotsiaalse deprivatsiooni tingimustes olen nagunii igasuguse suhtlemise eest äärmiselt tänulik.

Film on hea, aga raamat on veel parem. Kivirähki kirjutamisstiil on liiga värvikas, seda peab ise lugema, vajadusel hästi sõnastatud lauseid mitu korda nautides. Filmiga seda teha ei saa eksole.

Koju minna on hea lähedal. Põlluservas lampi otsides tunnen end hetkeks täieliku idioodina. Normaalsed inimesed istuvad praegu autosse ja sõidavad koju. Mina lähen üksinda sinna lumme ja pimedusse. Raudselt kogu maailm mõtleb, et ma olen mingi friik, segane, antisotsiaalne. Kui keegi praegu küsiks, miks ma seda teen, ei oskaks ma mitte midagi vastata.

Ehkki pesa sai hea ei tule sel õhtul üldse und. Mõte on ärev, suhtlemist ja häid emotsioone on nii ootamatult palju olnud. Kesköö paiku liiguvad kaks inimest lõkkeplatsil ringi, hiljem saan aru, et suusatajad. On veel ainult üks rahvas, kes on minust imelikum ja need on Haanja suusatajad. Neil on vist missioon katta suusajälgedega kogu vaba lumi. Lõkkeplatsile viivalt teelt hargneb 30m jupike võpsikusse, kaugele näha, et sealt kuskile ai saa, aga suusajäljed on peal!