32. päev Lõunalaagri - Härma

1.veebruar

Õhk -3, pilves

Tuul 2m/s

Hommikul loen viimased infotahvlid läbi, taustaks unise setu peni lõugamine. Kruusatee kulgeb kiirelt ja märkamatult. Mõtted on suuremas osas töö juures, kuna eelmisel õhtul oli saabunud just mitte kõige rõõmustavam kiri.

Koidulast algab 4,5km vana raudteetammi. Raudteetamm on praegusele aastaajale kohaselt jääkoorikuga lume all. Rada seal otseselt ei ole, nii et kui on lumi, siis ikka täiega. Sirge tee, otsad udus, ümber ühesugune hall lehtpuuvõsa, ei ühtegi märki inimtegevusest. Tund aega seda hüpnotiseerivat ühetaolisust, vaikust ja aeglast tempot ja pole kuigi raske kujutleda, et olen viimane järelejäänud inimene Maal. Enne mind käisid siin need tüübid, kes raudtee Emexisse vedasid ja siis tuli Viggo Mortensen filmi  jaoks inspiratsiooni ammutama. Ja ongi kõik. Kas kuskil on veel kedagi; kas mul üldse on kuhugi minna; kas see on mu viimane peotäis rosinaid? Sellises olukorras on rõõmu isegi puuoksa külge seotud kilekotiräbalast, kui tsivilisatsiooni märgist. 

Tee venib kuidagi kahtlaselt pikale. Kui viimaks ärapööramiskoht tuleb, olen hämmingus, kuidas mu kilomeetri-ja ajataju nüüd nii pange pani. Veidi hiljem aga selgub GPS-i abiga, et rada ei lähe sugugi sealt, kus kaardil märgitud ja raudteetammi lõik oligi pikem.

Järjekordselt kiilasjääle sattudes kirun ennast, et kohe Koidulast otse mööda suurt teed ei läinud. Praeguseks on jääd olnud juba 200km ja see muutub tüütuks. Vahepeal nähtud eestiaegne truup oli küll kena, aga mitte seda piina väärt. Pärast uut viadukti keerangi suurele teele Piusa poole. Ei ole jaksu jääväljadel lõputult ukerdada, pealegi jumal üksi teab, kuhu ja mis ringidega see RMK rada tegelikult minna võib.

Piusal ei vaata ühtegi koobast, sest sel hetkel ei taha ma lisa-20meetrit ka kõndida rääkimata 2km õpperajast. Muuseum on pealegi suletud. Lõunaks on ainult mustikasupp. See on kõik, mis mul hetkel kiirelt valmivatest toitudest järel, sest toit kaalub.

Jätkan kruusateel mingi küla suunas. Infovoldikus lubati kauneid Obinitsa metsi. Ma ei tea, mulle tundub igasugune mets nagu lihtsalt mets. Palju kääpaid on tee ääres. Pikapeale läheb kõndimine kergemaks, küllap taastun veidi raudteetammist. Kusagil on laskmised. Ühe talu hoovis on lahtiselt ninapidi plastkausis kümmekond sakris karvaga punast mullikat. Kostab isukat matsutamist.

Metsavaheline tee Härmani on lisaks jääle ka kõrgusvahedega. Saan enne laagrit pingelisest püstipüsimisest veel korra selja märjaks ja pulsi üles. Kohale jõudes kiirelt lõke ja läätsed-tatar-õli keema. Meganälg on ja söök hakkab lõppema. Jättes välja isikliku kiiksu, et mulle ei meeldi metsavööndis keset lagedat telkida, on Härma lõkkekoht muidu ilus, potentsiaalne koht, kuhu tasub suvel tagasi tulla. 

Õhtuse kontrollkõne ajal on teemaks töö. Üks tähtis otsus saab sõnastatud ja pärast on hea olla. Sisetunne ütleb, et muutused on vajalikud.