16. Jaanuar
Õhk -3 kuni -6
Tuul 0m/s
Öösel tuleb rebane suure raginaga läbi võsa ja viib ära ühe vorsti.
Hakkan varakult minema, et Järva –Jaanis saaks veel enne lõkkekohta minekut
asju laadida. Üsna pime on ja et rada kulgeb kruusateedel, riputan külge
ohutusvesti ja vilkuvaid lambikesi. Tee peal põikan Ravalt läbi, seal on ka
lõkkekoht ja see kood, mida ma saata ei saa. Kohe pärast seda hakkab tee ääres
silma mahajäetud maja, uks kutsuvalt pärani. Pool katust on sisse varisenud,
aga uudishimu on nii suur, et hiilin ikka kööki. Erinevalt linnadest on
sellised külamajad tihti veel koos mööbliga või vähemalt piisavalt huvitavate
rekvisiitidega. Siin näiteks on köögis peaaegu kogu mööbel. Laud akna all,
sahtlisisu laiali tõmmatuna laual, puupliit, paar kappi. Magamistoa seinal
1980a Tallinna OM plakatid. Esikus vedelevad NLKP ja Baaside lepingu raamatud.
Asjad, mis kunagi on olulised olnud, vedelevad esikus maas. Kas miski, mis
vedeleb esikus on üleüldse oluline olnud? Kõik on muidugi illusioon; kui puud
liigutavad end siis, kui kedagi pole kuulamas, kas nad tekitavad siis heli? Või
kui ma enne korteriukse avamist soovin, et mees oleks koristanud, kas siis
eksisteerib kaks võimalust – koristatud ja koristamata tuba – ning tuppa
astumise hetkel otsustab aju, mida näha. Nagu Schrödingeri kass, ainult et
Schrödingeri tuba. Vaatlus muudab maailma.
Jõuan põldude vahele. Järjest rohkem varemeid hakkab silma. Palktared,
telliskivid, maakivimüürid, betoon, igast ajastust midagi vedeleb hunnikutes
maas. Mitmendat korda mõtlen, et nüüd pidi küll viimane vare olema, aga tühje taluasemeid
on lõputult. Kuidagi raske tunne tekib. Ühes hoovis klopib üksik vanamees
tekki, peatub ja vaatab mulle pikalt-pikalt järele kuni ma nurga taha kaon.
Võib-olla oleks ta tahtnud kellegagi juttu ajada, aga mina, antisotsiaalne ja
külm inimene nagu ma olen, läksin mööda. Vabandust, et sellest liiga hilja aru
sain.
Hommikune tempo on vist olnud liiga kiire ja pause liiga vähe, väsin
korraga jube ära. Järva-Jaani jõuan juba veidi kell 12 läbi, aga vaevalt
liigun. Hangin kohalikust Konsumist kiireid süsivesikuid, ühtlasi müüakse
maakonsumites ka värvi ja tapeeti. Tee äärde jääb miski söögikoht, kus aeg
seisab. Serveeritakse klimbisuppi ja karamellkisselli, kõik taldrikud-kausid on
erinevast nõukaaegsest serviisist. Mõjub lausa kohatult, et arve on eurodes.
Istun seal kaks tundi, siis hakkan aeglaselt lõkkekohta jalutama. Kolm
kilomeetrit minna. Tee peal veel Olerexi peatus, püüan võimalusel rohkem süüa,
et enam sellist nõrkust ja halba taastumist poleks.
Korraga peatub punane auto ja keegi mees uurib sõbralikult, mis ma teen ja
kuhu lähen, räägib ka oma matkakogemustest ja on üldse tõeline matkafanatt.
Küsimuse peale, kas mul ehk midagi vaja oleks, mainin, et joogivett nagu võiks
olla, ise ei jõua kuigi palju kaasas tassida. Tüüp põrutab joonelt linna poole
ja lubab vee ära tuua. Toobki. Koos kohupiimasaiakeste ja külmutatud
juurviljadega! Neid juurvilju ma just olingi osta unustanud. Vahetame numbreid,
et juhul, kui midagi peaks juhtuma, saab ta kuni Jõgevani alati appi tulla. Kui
toredaid inimesi on ikka olemas. Aitäh!
Lõkkeplats on tänasesse päeva sobivalt vanal taluasemel, varemete kõrval.
Mõnus koht. Õunaaias on kitsed käinud õunu närimas, maa üleni jälgi täis. Isegi
meetrikõrgusel puu otsas on jäljed! Öösel õnneks ollakse viisakad ja telgi otsa
trampima keegi ei tule. Magan üle pika aja kogu öö hästi.
No comments:
Post a Comment