Sven viskab mu Harjumaa muuseumi juurde kuuse alla kell 6:45. Külitan kottpimedas kuuse all raamatut lugedes kuni 8:45-ni enne siinkandis pilves ilmaga valgeks ei lähe. Meeleolu pole just suurem asi ja igasugu kurvad mõtted hiilivad ligi. Raamat tundub ka depressiivne, olen Valgekihvaga selle koha peal, kus mees üksi päevade kaupa hundikarjast piiratuna lõkke ääres istus, koerad ja paarimees olid juba ära söödud...
Kui liikuma saan, läheb tuju paremaks, et siis varsti, tähistuseta põlluteedel jälle halvemaks minna. Kruus ja asfalt põrutab jalgu, keha on kange ja vaim kuidagi nüri. Tagatipuks hakkab mul sakroiliakaalliiges nii hirmsasti valutama, et üle kilomeetri korraga ei kannata kõndida. Vigastasin seda kohta kunagi maadlustrennis ja nüüd tundub nagu raske kott venitaks seda liigest toetavaid lihaseid pidevalt rohkem välja. Iga kord kotti selga võttes teeb see koht krõksu. Metsanurme jõe ääres ei suuda ma enam kilomeetritki peatusteta läbida. Valu talumine on minu jaoks veel õppimist vajav asi, kipun sellele liigselt emotsioone külge riputama ja ei suuda end tegutsema motiveerida kui kuskilt valutab.
Kell on kolm kui läbiligunenud laagripaika jõuan. Et päev oleks täiuslikult halb, pole lõkkeplatsidel küttepuid ja kõik rajatised ja mets on märjad. Panen telgi lõkkekohast eemale püstkoja taha rohule, viskan asjad sisse, poen otsekohe magamiskotti ja magan kella kuueni õhtul, vahepeal müslibatoone mugides. Ärgates avastan, et lisaks jõhkrale puusa-selja valule valutab ka üks kand ja teine labajalg. Ja ennast lõhkudes ma seda nalja siin küll teha ei taha, oli ju mu üks eesmärke olla matka lõpus tervem kui alguses.
Tundub, et olen liiga suure tüki hammustanud selle matkaga. Läbitud on 100km, kas ma olin segane, et arvasin end 800-ga hakkama saavat?! Elusees ei tee ma seda ära, kui just kohe lumi maha ei tule ja kelku vedada ei saa ja siis peaks see lumi juba sadama, sest homme on kardetud 28km päev ja hetkel ma ei saa külgegi keerata.
Helistan mehele. Mees ei luba metsast välja tulla, ütleb, et ma olevat sellest matkast pea terve aasta unistanud (praegu ei meenu midagi sellist) ja et ma kahetseksin kogu elu kui selle pooleli jätan (ma ei usu hetkel, mul on suva ja valus). Aga siiski avan ma pärast seda kõnet youtube´i ja proovin õhtu otsa kõiki seal leiduvaid sakroiliakaalliigese manipulatsioone ja liigest stabiliseerivaid harjutusi. Paari tunniga saan asja nii kaugele, et liiges läheb küll krõksuga paigast ära, aga süvalihaseharjutustega saan ma ta paika tagasi. Tuleb homme lihtsalt rahulikult võtta ja vältida ebasümmeetrilistes asendites kotiga kummardamist jms.
No comments:
Post a Comment