24. päev Kukemetsa - Kantsi 38km

24.jaanuar

Õhk -6

Tuul 6m/s, puhangud 12m/s

Kukematsast järgmine lõkkekoht on tegelikult Tähemaa, aga see paistab kaardilt olevat mitte kuigi meeldivas kohas. Midagi onnilaadset seal ka ei ole, veebilehe pildilt paistab niiske võsa. Seega püüan Kavastuni välja kõndida ja väga hädaabivariandina võib ka buss kõne alla tulla, sest viimane osa teest kulgeb mööda maanteed.

Hommik algab pikkade kruusateedega. Kõik kruusateed tunduvad juba ühesugused. Mets on muidugi erinev, aga see kuidagi ei jää enam meelde. Meelde jääb sellest lõigust (ja üldse Tartumaast) ainult suur kruusateid mööda trampimine. Nagu hiiglaslik jooksurada, ainult et jalge all kerib kruusatee ja mina siplen ühe koha peal. Isegi matkal saab rutiin tekkida.

Enne Tähemaa lõkkekohta saan korra koerale pipragaasi lasta. Natuke hiljem saan nende pipragaasiste kätega nina pühkida. Karma ja pipragaas töötavad! Tähemaa lõkkekohta põikan ilma kotita vaatama, ongi täpselt selline niiske ja hall paik nagu arvasin. Küttepuid pole. Maa on mättaid täis, ainus koht, kuhu teoreetiliselt saaks telgi panna on otse lõkke kõrval. Võibolla sellepärast polegi puid toodud.

Kusagil küla vahel leidub suuri erinevusi kaardil ja looduses kulgeva raja vahel. Vahepeal tundub, et sellise tähistusega ütlebki RMK matkajale sisuliselt „mine kust tahad, peaasi, et valesse kohta telki ei pane ja looduskaitsealalt oksi ei murra“. Aga samas on ju taluomanikud, kes ei taha et nende maal matkatakse ja mõnel on ehk isegi hea põhjus, nagu lahtised koerad vms. Igal juhul on sellel üritusel lohakalt tehtud töö maik küljes - kui juba teha rada, siis korralikult. Kui ei taheta tähistada, siis võiks anda parema kaardi ja matkajale rajavalikul vabad käed.

Kraavist möödudes hakkab silma ohtralt hundijälgi, aga unustan need sealsamas ja sätin end paarisaja meetri kaugusele truubi servale lõunat tegema. Üks väheseid päevi, mil otsustan lõunaks sooja toitu teha. Keedan parasjagu vett kui metsast hakkab kiunumist-ulgumist kostma! Häälte järgi kolm looma, umbes 100m kaugusel. Raudselt hundid! Ükski koer ei tee sellist metslooma häält ning ka kaardi järgi jääb sinnapoole ainult suur mets ja seesama eelmainitud kraav. Näha pole muidugi kedagi, kuigi Sven arvas lõunase kontrollkõne ajal, et küll nad mu pudrulõhna peale varsti platsis on.

Sellistel hetkedel tunnen ma ennast maailma rikkaima inimesena. See on tasu kruusateede-treadmilli ja kõige ebameeldiva eest. Need 20% meeldivaid asju, mis kaaluvad üles ülejäänud 80%.

Asfalttee jätkub Kavastuni. Läheb kuidagi kiirelt pimedaks, väsimus on korralik, ikkagi seni kõige pikem päev. Jõuan linna kl 17:00 ja lülitan korra telefoni sisse, et vaadata, kus pood asub. Saabub sõnum. Nimelt Sven, kes pidi saabuma homme, saab tulla alles ülehomme (...sisesta misiganes hea vabandus siia...) ega saa ka jääda niikauaks kui plaanitud ja üleüldse võibolla viskab mulle ainult asjad ära ja sõidab tagasi. .

...

Jah?!

Oo kuidas ma vihkan, kui inimesed oma lubadusi ei pea!!! Kogu päeva väsimus, külm ja tüdimus löövad üle pea kokku, seisan seal pimedas küla vahel tuule käes ja värisen vihast, külmast ja ensehaletsusest. Olin arvestanud, et saan teise magamiskoti ja oma telgikaared, sest ööd lähevad uuesti külmemaks. Ja ma olin järjekordselt see loll, kes julges loota, et temaga matkama tullakse. Muidugi eks ise olen süüdi, et üldse kellegagi arvestan, asju saanuks ka kuhugi ette saata ja iseendast sõltuda. Aga miks on vaja jätta mulje, et hirmsasti tahaks aidata, kui tegelikult pole asja üldse läbi mõeldud?

Sel hetkel tundub võimatu veel kaks ööd ilma telgi ja sooja magamiskotita hakkama saada. Saan isegi aru, et külmununa pole õige aeg end lagedal platsil ilma telgita ööbimas kujutleda, vaid enne tuleks end soojaks kõndida ja küll siis asjad laabuvad, aga ma ei suuda teha midagi peale lõdisemise. On jälle torm, puhangud 12m/s ja temperatuur -6. Olen juba nii kaua seismise ja vihastamisega tegelenud, et mul on konstantsed külmavärinad ja isegi liikumine ei anna sooja. Puhas emotsionaalne külmatunne. Kantsi lõkkekohani on veel 4km, see on tund aega. Ja sinna viiv kruusatee on tihket külma pimedust täis. Keegi ulub põlluservas. Kaalun tõsiselt bussipeatusesse ööbima jäämist. Viimased bussid Tartusse on juba läinud ja Kavastu külas ööbimisvõimalust leida tundub kahtlane. Googeldan siiski ja helistan Kuu tallu.

Ruuben tuleb Tartust kohale, vabandab, et maja on külm. Praeguses situatsioonis tundub selline vabandus lausa naljakas. MAJA ju. Lepin iga kohaga, kus tuul peale ei puhu. Vajun pärast hädavajalikke toimetusi kohe voodisse kahe teki ja magamiskoti alla. Alles keskööks olen nii palju üles soojenenud, et saan mõned riided ära võtta ja normaalselt magama jääda.